| Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta. | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |