Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.
Õielehti loeb ja poetab,
vaatab --- eemalt tuleb, toetab
planku pime purjus mees.
Hirm ja häbi, purpurkuma,
süda taob kui kahvatuna
tõuseb trepilt, ootab ees. |
