| Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas,
mida eelmiste päevade päike minu eest varjas.
Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean:
et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi.
Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris,
oleks tükk, mis sa näeksid, teine.
Ja see oleks teine täna
kui mul.
Sind nähes ma näeksin vaid paremini
su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist.
Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean,
midagi seoks meid kokku. Mitte see,
mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus,
mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk.
Mitte sõnad, mis lahutavad veel enam,
vaid ainult see, mis on pime, mis on tumm meis,
mis on kurb, mis on loom.
Mis kuulub Nimetule meis ja mida ta laseb meil maitsta
vaid teises. | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ma õieti ei teagi, mis see on.
Loom-inimene tõstab pead,
sel on nälg, nagu alati,
selle sooled on tühjad,
selle silmad on suured ja natuke sametised
nagu ilusate noorte loomade silmad.
See tahab. Teha valu. Tahab tahta.
Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi,
et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Ma ei tea seda oma lihas.
Ma ei tea seda oma vaimus.
Ma ei tea seda oma hinges.
Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Lumi on ikka veel maas
ja valgust on täna palju.
Jah, suur on valguse jõgi,
valguse vool, valguse mõõk ja käsivars,
aga mu silmad on vaesed ja nõrgad,
varju sinisel piiril näevad nad õhukest tuld.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
mind jäeti eluloomaks ja võib-olla ilmaaegu,
võib-olla ilmaaegu mõtlen ma, pime, näha
valguses valget tuld,
lakkuda uut kevadet, nagu näljane lammas soola,
oodata Muutusetundi, nagu öövahid ootavad hommikut.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
linnud teevad häält merel,
tõstavad oma häält vete peal, kust jää on läind.
Ellujäänud linnud!
Mitte raiped kaldal, ronkade, rebaste toit,
tõstavad häält, mahedat, võigast,
keeletut vihast üminat külma vett,
jäälaulu jää vastu,
väikese liha sõjalaulu suure tühjuse vastu,
sõgedat valguselaulu valguse vastu,
Nimetu laulu,
Valu võidulaulu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Minu raibe ei ole veel valmis,
valguse sõjavägi tuleb ja minu lihas valitseb öö,
linnud teevad oma õrna punase kurgu lahti vastu jääd
ja mingi tundmatu süü on ikka veel minu hinges.
Võõras, rumal süü, mida ma ei taha,
väike ja kõva nagu tinakuul roiete vahel,
nagu roided ise, mis ei lase mul sisse ja välja hingata,
sisse hingata seda valgusejõge, kus ujub lindude ümin,
välja hingata seda ootust, mis on nagu öövahtide ootus,
kuigi on päev, ah! ilmaaegu on päev,
kui mina olen tast pime,
ilmaaegu on päev, kui ma ikka ei näe,
kuhu panna see süü!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
Ma ei tea, miks mina ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha teha valu,
Mina, loom, miks ma ei taha murda tema luid,
Mina, loom, miks ma ei taha torgata välja tema silmi,
loomasilmi, mis on nagu minu silmad.
Tappa, et poleks süüd, sigitada, et poleks süüd,
külvata süü seemet Nimetu üska!
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
valguse suures jões olen ma tume prügi,
kübe selles voos, mis on Täna.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
vabakssaand merel olen ma lindude sõnatu laul,
Nimetu enda laul, Võõra pime ümin.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
võib-olla ilmaaegu olen ma,
võib-olla ilmaaegu ellujäänd loom.
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ja kas sellel on mingit tähtsust,
kas mingit tähtsust on raipel
ja kas minul on mingit süüd.
Ma ei näe muud kui valgust,
kuigi alles on öövahikord
ja valgust ei ole minus ega kellegi sees.
Sinise varju piiril on väga õhuke tuli
ja ma ei näe sellest läbi,
ah! ma ei näe, ma ei näe sind! | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
nagu kuri silm
ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel
kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad
ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb
kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk
kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv
kui silmad sulen
siis näen
ma elan
igavest elu ma usun
ta sisse
1986 | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Keskaegses keldris hämar saal, kus istub Ehlvest Jaan,
Peakohal iidne võlvikaar. Siis ilmub baaridaam
Ja pikkamööda täitub baar, see Malemaja baar,
Ja leti juurde astub, see Malemaja star.
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Jälle ees tal pingeline matš, on asi ``2''.
Vastane on suur ja paks, ka Ehlvest pole laps.
Enne mängu võetud naps teeb tuju rõõmsamaks.
Otsaette laks ja võit on käes tal nagu naks.
Siin malemeister viidab oma võidujärgset ööd
Ja baaridaamil läbi öö on baaris palju tööd
Ja malemeister kiidab oma kaamlinahast vööd.
Ta hääl siis kajab läbi öö, siis kajab läbi öö.. | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tule jälle hertsog Magnus
Rahvas ju kombainid tagus
Mõõkadeks ja jällegi on jõus
Veering mida laias kaares
Välja lasid Kuressaares
Mündid millel ilutseb su lõust
Süüta südametes leegid
Lase käiku privileegid
Mida sulle kinkis Groznõi mõõk
Põltsamaale loss taas kerkib
Uued Ivo Schenkenbergid
Mõistavad et nendega on schmõõk
Rajatakse nagu oli
Põltsamaale metropoli
Eestimaale kuningriiki taas
Tervitame sind kui tuled
Kunagi kui jälle sured
Oleme kõik sinu kõrval maas
Aga siis kui Taani laevad
Muuga sadamasse jäävad
Tulemata viljalastiga
Oma kuningannat maiast
Lohutama lossiaiast
tuleme me õunakastiga
Sulle järgneme kui lubad
Maksku veeringud või rublad
Frangid zlotid rundstükid või öör
Sina oled meie maitse
Hüiame kõik Jumal kaitse
Kuningat või Vive l'Empereur
Vabastatud on ka Tallinn
Groznõi enese vasallid
Toompea lossis ootavad sind veel
Sulle valitseda jätku
Liivi kuningriigi jätku
Õnnistatud Eesti NSV-d | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid
Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid
Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid
Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid
Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm
See on ju igavik hüperboloid
Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus hüperboloid | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinisetest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36.
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36... | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kui ma lahkun
udus hallis,
jää siis hüvas-
ti, mu kallis,
sa!
Lehed kolla-
sed on puudel.
Üritan sind
veelkord suudel-
da.
Läheb laev ja
nutt on kurgus.
Sõbrad oota-
vad mind Turkus
ning...
Seisad, värvi-
tud on huuled.
Viivad üle
mere tuuled
mind.
Idakaar on
koiduverel.
Käes on hommik
Läänemerel.
Häh.
Aknaklaasi
katab veetolm.
Ees on udu,
kaljud, Stockholm
töös.
Tänavail, met-
roos ma longin.
Viivad tundma-
tusse rongid
öös. | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma istun kolde ees ja
see on siiski tõik,
et olen tühjas lossis.
Lahkunud on kõik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Mul pisut õudne näib see
Nurgas kõrguv kapp.
See kapp on täis kassette.
Koldel mängib makk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ei kuule, kuidas kivi
vahel laulab kilk.
Ma olen rahulik, mul
püsib tema pilk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Näe, tantsib tulekumas
seinal rippuv maal.
Ei sellest hubasemaks
muutu kõle saal.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ma tõstan halu tulle.
Halust tilgub vaik.
Ei muutu valgemaks see
üksildane paik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Nüüd enam sepikojas
vasarad ei löö.
Ma pole päris kindel,
lõpeb kord see töö.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk. | | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
