| Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes.
Kui munast ilmus tibu,
oli eidest saand libu
pudsajatega juuksetuustes.
Üks mees oli roninud Munamäele
ja viskas säält munaga punaväele;
kires nagu kukk
tabat politruk,
kui rebust sai hari ta munapääle.
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere. | | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Purjus pea ei tea juuste kainuse valu eales
ooberilt pudelisse asuuri ei palu eales
Kontidest tüdis koer põgenes paunaga seljas
otsib aga ei leia umbluude salu eales
Neela täringuid lämbu ärka ja neela jälle
ehk ei mängi nii tondid maha su talu eales
Laps pani mõrra lättesse haitus sõnatult õhku
läte umbub ei keegi too välja kalu eales
Lõbus on leinakask tüvi täis sõrmejälgi
mida aiman seda teada ei talu eales
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomusest lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu nõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
Naerda öö üle naerda päeva üle
peos korstnatest malendid silm jõe põhjas
jalg metamorfooside trepil, kuule tungib
läbi kalendrilehtede naerda suve üle
naerda talve üle puil on kiskjate üdi
vulkaan sülgab jääd, lapse armutud silmad
isa luine nina ema pilvitet suu
Olla pikem kui elu olla lühem kui elu
jälitetu ei jõua järele jälitajale
vangla lendavas labürindis
sündida enne surma sündida pärast surma
leekivad sõrmed ripsmeteks
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sein ei ulatu laeni
laup ei ulatu luuni
distants
Mõtelda luutult
naeruks lindudele
kes pesitsevad seina küündimatul serval
Mõtelda luutult
märja krohviga täiteks
kuni märkad
et krohv on vaid valge ega ühenda
Lühenda mõttekäiku
Läbi õhu kulgevad ergud
saates sädemeid
mida tuul lakkamatult suunast kõrvale puhub
sein
ei ulatu laeni
põrunud
põrunud arhitekt
hihii
| | Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljuneemel
augustiöösel võid sa puudutada
Suurt Karu enese kohal ja all
ja õppida kõiksuse viimset teadmust
kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
keel, see on mu luule keel,
milles talv on tõepoolest talv,
kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
Tee peal olen õppinud teisi keeli.
Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.
| | Ivar Ivask | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| võimatu et võimatu on võimatu
Tohutu suurest buketist
lillad lehmad sõid lilli.
Punamütsike oli sinimütsike.
Sonijal oli peas sonimütsike.
Iga ulakas, kes ulatas,
hammustas pagari ninast --
see oli soelõhnav kringel.
Pagariemand oli martsipanist ingel.
Samovar jooksis samogonni,
süda verd ja Aru amokki.
Kretiinid käisid kretiinis
ja parasiidid olid paradiisis.
Aja üsast üha sekundeid sündis,
iga beebi sai seebi. Ja sära!
Minus on natuke merevaiku,
ütles nööp ja kadus ära.
| | ingel, beebi | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ja lugemata tulles laenetawat sõudu,
Kui läiklemine meres liiwaranna poole.
Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole
Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu.
Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.
Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,
Nad unustawad päikse, oma kodumaa,
Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.
Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja
Neil juured mulla jooki terwituseks toowad —
Ning lugemata neid peab toiduks kustuma. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Su peene hing kui unenäos elab,
Kui tähte tunne sinu okstes helab;
Su latwas liikus muinasjutu tiiw,
Kui oli mul su wilus waikne wiiw.
Kui minek ikka üksilduste süles
Kesk walget rada kuhugile üles —
Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon,
Kui mälestuses sinu laulu joon. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kohiseb metsade koor,
Sahiseb rukis noor;
Päike, kodune ilu!
Kudas nii armas su käik,
Kudas nii lõbus su läik,
Päike, me kullake, ilu!
Kõlinad õhkude hoos,
Helinad wete woos:
Päike, kodune sära!
Armas su walguse käik,
Lõbus, kus osaks su läik,
Päike, me kullake, sära!
Walguse mängus eks sa,
Süda, ka uueks saa,
Waimus ilusam päike!
Tuhat kord kaunim on siis
Looduse kodune wiis,
Waimus kui paistab sul päike! | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| I
Öösel langedes:
Me külwame und üle wäsind maa
Ja õnnistust põldude ilma —
Ja kes meist läeb õnnistust külwama,
See taewasest kodust peab lahkuma,
Peab pisarad leidma silma.
II.
Päewal aurades:
Kes langeb meist ilma täis õnnistust,
Kes nuttis, pisarad silmas,
Sel jagab päew otsata armastust,
Et õitseks me südames jumalus,
Kõik jooksid me walgust ilmas.
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
