|
Wihma sajab ja tuuled nutawad —
Kuis nii üksinda lähed,
Üksi kui keskööl mõtted, helinad —
Sügise, tasa su sammud kostawad.
Kadunud isegi tähed.
Kuula, laulan ma, mängin kõigega,
Mängin õitsema salud,
Hüüan kewade-mõtted kohama,
Pillutan õnnede kõla kõndima,
Suutelen rõõmudeks walud.
Waata leekides tõuseb ilule
Jälle kadunud walgus;
Warjul kewade loome südame,
Tunded tõstame ohwriks päiksele —
Hõiskame: surmas uus algus. —
Siiski sajab ja tuuled nutawad,
Kesköö waiksuse wilus,
Sügis, su sammud tasa kostawad;
Laulan sul saateks laulud rändajad,
Laulud koltunud ilus.
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Nii hää on sinu laias warjus istuda
Pääd toetades walge tüwe naale
Ja kaharate okste kõnet kuulata.
Su sahinas ma tõusen rõõmuraale,
Mu kõrwus nagu tuljak tuline,
Läen nagu kadund kaasituste maale.
Nii magus kõik, kui wanaemake
Wast muinasjutu ilma tõttis,
Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele.
Sest witsadki su küljest ema wõttis. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ei püsi neist ükski, nad kaowad
Kui tumestaks uni neil silma,
Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad —
Ja udud need üksi weel heljuwad
Kesk sügise kurba ilma.
Siin õitses weel hiljuti kewade,
Tuul suuteles liikuma lehti;
Siin punus arm pärgasid kõigele,
Mis lootust wajutas rinnale
Ja elule mattis end ehti.
Nad kadunud kõik, nad rändawad —
Ei meilegi kodu siin antud:
Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad,
Ja mõtted need üksinda küsiwad:
Miks kõik nii rändama pandud. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mõtte kaljudel!
Sääl kus laulawad kõrguste tuuled,
Kiiguwad õhkude kuulmata luuled.
Awarus naeratab —
Põrmule surm, —
Sääl minu kodu!
Tunde mägestik
Heliseb, kõliseb taewaste poole!
Hingan sääl läikisid tiiwade hoole
Kohinaks paisuda,
Käia kui torm
Tühjuste üle.
Kilke kõrgustes!
Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa,
Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa!
Kisawad waresed —
Wuhiseb surm
Tühjuste üle! | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul! —
Siiski su hämaras rada kui ahetaks,
Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,
Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —
Sinna, kus uue saan südame.
Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma!
Elan su loomu ühes kui kahte,
Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte
Köitis mind endasse kahele tapelda. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Oma emarinna naale
Öö, mu südant paiguta;
Oma pimeduse walgust,
Rändaja mul juhata.
Sinu päikse igatsus
Sugulased oleme,
Oma mulda sa mind mata,
Et ma õitsen sinule. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| 1906.
Ju kadunud on wana, uues ilus
Ju tõuseb elu üle rusude!
Näe, päikse poole mullapinna wilus
Uus püüe leidnud rada ülesse.
Kus surus jää, kus aina lumi lasus,
Nüüd wõimul liigub ader tuline;
Kus murehelin raagus okstes asus,
Sääl kohiseb nüüd lausa kewade.
Pääd tõstke üles päikse poole, üles!
Õnn sätendab ju waimukoidu süles;
Teed wõtke, nagu kewadised weed!
Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle!
Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle!
Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja walgust.
Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.
Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| O hing, kas tunned, kuhu surewad
Kõik sihita teed?
O hing, kas tead, kuhu lõpewad
Kõik teeta sihid?
Waata mulle silmi, armas otsatus!
Waata mulle silmi, minu sõber!
Sinu kõne on kui naer saatuseks
Minu kurwale küsimise-laulule;
Sinu kõne kui nutt kostuseks
Minu ärdsele pärimise-mõttele:
Midagi ei jõua pärale!
Kõik on seotud iseendasse:
Meri ja maa, taewas ja päike,
Kõik, mis elab ja on —
Otsata, lõpmata!
O, wiige terwisi, wiige terwisi,
Jumala randadele, walged lagled!
O, wiige terwisi, wiige terwisi,
Walguse wainudele, walged purjed!
Kõik need tunded kogusin lagledeks
Laiale küsimise-lagendikule!
Kõik need mõtted punusin purjedeks
Lugemata pärimise-paatidele!
Sind ma armastan, jumala rand,
Kihlatud üheks mere ja päiksega
Minu hinge kõrgemaks eneseks
Läikide läigiks, helkide helgiks,
Koduta igatseda,
Üksi igatseda!
O, minu kauge, kauge jumala rand!
Wiige terwisi, walged lagled!
Wiige terwisi, walged purjed!
Sinna surewad kõik sihita teed,
Sinna lõpewad kõik teeta sihid —
Ja laul, see lendab üksi!
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| I.
Mannile.
Öö pikk! Öö pikk!
Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!
Kustub ju eha! Ase weel teha!
Pehme põhk! Pehme põhk!
Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!
Öö pikk! Öö pikk!
II.
Mikule.
Tee pikk! Tee pikk!
Mine Mikk! Mine Mikk!
Ahetab koitu! Esimest loitu!
Ruttu nüüd! Ruttu nüüd!
Manni Mikk! Manni Mikk!
Tee pikk! Tee pikk!
| | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
