| Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?
Ja juhul kui
sa tuleksid mulle külla,
kuidas seletaksin
ma kõrbehaisu,
ja mida ma sulle pakuksin?
Ja mu läikivad
silmad ütleksid
selgemini kui sõnad,
et olen vägagi nümfomaanne.
Ja ma näen vaimusilmas:
sa lähed kummardades,
viisakalt,
tagurpidi välja. | | Ilona Laaman, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| K-le ja P-le
Liblikas lendas
jõe kaldalt, kus ta oli sündinud,
teisele kaldale
ja suri.
Vana mees sõudis üle jõe;
vana mees vaatas oma nägu
tumedal veel
ja ütles: nii on elu.
Poiss ja tüdruk sõudsid üle jõe.
Nad vaatasid teineteise silmi.
Nad ei öelnud midagi.
Poiss ja tüdruk nägid teineteise silmis
lõpmatukordseks peegeldumas
iseend, maailma
ja valget liblikat
lennul
üle tumeda vee. | | Jaan Kaplinski | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd
ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut
igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest
ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa
teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik
ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal
kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI HELMEMÄAND | | Jaan Kaplinski | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel --- argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks ---
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on elus ees.
Hoidke silmades naerusädemeid
kuni valusa viimse valsini,
hoidke koolipidude tüdrukuid,
nad on elus üksainus kord.
1963 | | Vladimir Beekman | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma keerlen iseenda ümber, sest
mu keha sunnismaine on ning paikne.
Ma tõusen kõrgemaks, kui Everest
vaid sellele, kes otsib teed ja kaitset.
Päev otsa olen tumm ja mõtlen ainult pilvi.
Mu ümber askeldavad tõusu-mõõna väed.
Kes liigub pimedas, see vajab minu silmi.
Neid palju on. Kuid ISE ma ei näe. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Aeg sügav meri on ning madal kallas.
Aeg iidne tuum ning ümardatud rüü.
Aeg kordub: oled ühest ulmast valla,
kui mõistust kotti ajab vastne müüt.
Su sekundeisse tungisid nad jälle,
ideede maagia ja biose elaan,
ja sääl, kus pleekuvad veel eilse jäljed,
on varitsemas vastne sõjaplaan.
Su eluhetki valitsesid alged,
on igas tõrus peidul võimas tamm.
Kuid inimvahekorrad endiselt on kalged
ja läbirääkimistes kõneleb metall.
Tean, ikka uuesti läeb elu kaotsi
ja ohuks suurimaks jääb inimvend,
kel inimpale moondub koonuks kõutsi
ja mõrvarlikuks jääb ka mõtte lend.
Nüüd eluhinguski ja kosmoski on ohus.
Nüüd ära ole väriseja haab.
Su enda kätes on maailmakohus,
kui julged tahta: saagu valgus! - siis ka valgus saab. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Dante andmed Infernost ei vasta tõele:
Põrgul on väga otstarbekohane struktuur.
Ta on ainult kahekorruseline, ringidest pole juttugi.
Igaühel on siin oma kindel koht.
Värava ees on kaks ilusat lillepeenart.
Keegi seal ei joo ega lärma.
Keegi seal ei kõnele ega mõtle.
Põrgut kütab elanike soe hingus.
Suitsetamine on seal kõigile lubatud, sest
seegi tõstab temperatuuri.
Põrgul on oma kino ja öösiti on igaühel oma teater,
aga päeval keegi ei näe midagi, harrastades
ajahäda.
Põrgus pole maailmamuret, emamuret, teabemuret
ega üldse midagi
peale raamatupidaja.
Tere tulemast! | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Lihtinimene elab olevikus.
Teoinimene viib tulevikule vastu.
Tark elab mineviku najal.
Poeet allub ainult igavikule, nagu teadis juba Puškin.
Looja elab kõigis neis neljas dimensioonis.
Olevikus, sest ta sõnad ja kätetöö on tegevteolised.
Minevikus, sest ta kogub eelkäinute teadmisi ja
kasvatab nende avastatud võimeid.
Tulevikule vastu viib ta elava, nõtke plaanistamisega.
Inimlik igavik kuulub talle, sest tema sõna ei
saa hävitada miski. | | Valmar Adams | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;
mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põriseda vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;
mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes
ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis. | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Armas, vaata, sa pole
ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad.
Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus
ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus,
suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes.
Aga ma tean, et Nimetu
keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi
kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid.
Meie kummagi laev ei ole veel vrakk,
miks me siis ei peaks minema teele
(ei, mitte teele, sest vete peal pole teed),
kui jäägi on kadunud valgmalt
ja ma näen, kuidas linavästrik
joonistab liivale uute maade kaarti? | | Tõnu Õnnepalu, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
