| Siis polnud sa ainult vari
ja masina elutu kaja,
sa olid mäekünka hari,
kust leidsin uue raja.
Üks kivi, olgugi väike,
mis kallutas teisele teele.
Jah, kõiki neid eksikäike
ei jõuagi tuua meele.
Mis kunagi nooruseuimas
sai hulluse humalavihaks,
nüüd aastate rännakus tuimas
on kasvanud luuks ja lihaks.
Ja midagi enam ei muuda,
kas oli see hea või paha,
sest palju on, mida ei suuda,
ja palju, mida ei taha. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| See juhuskerge jällenägemine
kui võlulambist kerkiv suitsuvine,
mis inimkuju võtab ootamata,
välkvalgusena peatas ajaratta.
Kakskümmend aastat hoopis küll ei aju,
nad linalegi toonud lumesaju,
kuid selle varjus, kahjuks vilkuv-ruttav,
su nägu sama noor ja lähituttav.
Sa ise nüüd --- kes teab küll kuidas, kuhu...
(Kus on kõik tuuled, enam mis ei puhu?)
Kask sinu õuegi ehk poetab sügiskulda ---
sa oled seal, kust tagasi ei tulda...
Kuid masinlabaselt su noorus püsib ---
kes nüüd veel surematuid värsse küsib? ---
Üks mõte mõrkjas kui poolvalmis mari:
ons inimesest püsivam ta vari? | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üks õhtu juhuslikult viis mind sinna,
üks vaikne tund nii kosutavalt tühi;
hall märtsilumi mähkis soikund linna
ja tõrjus meelest lähenevaid pühi.
Neoonreklaam kui tuli külmas tuhas
mu silmis murdus mõttetumalt pooleks,
ma korraks olin minevikust puhas
ja tuleviku jätnud teiste hooleks.
Siit käigust tihti läbi käima harjund,
pilk vaevalt riivas nurgakino silti,
kus värvid ammu kähedaks end karjund,
et pakkuda üht vana naljapilti.
Üks lihtne, väike argipäeva ime,
kild tuhmis mäluprismas eksind valgust ---
ma lugesin su unustatud nime
ja seisin oodates --- seansi algust. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.
Et enam sa ei usu sõnajala õit,
võib-olla on su kõige suurem võit.
Sa oled küllalt kaua üles ronind mäest,
nüüd hoopis kerge minna, kui sa viskad käest
kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk.
Ja kuigi silmale on valus mõõga helk,
mis pimestab --- ta valgus sinu sisse jäi.
Sul pole enam vaja minna, ainult käi.
Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.
Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
Kuid tea --- ja sõnajalg on ükskord olnud puu. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sõnajalgu aknale jääkristallidest
suletud aknale
pitseriks pannud öö.
Otsekui valged tardunud tiivad,
kadunud linnu külmanud vari.
Ähmane valgus kaugelt planeedilt
põrkab tagasi tinasest peeglist
miljoni aasta pärast.
Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
madu salvab iseenda saba.
Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
ei lahenda Gideon Fell. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Arguse silmad on valvel
päeval ja ööd.
Arguse pilv on terav
kui liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe,
näeb sellest läbi, mis lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.
Arguse silmad on pärani
hirmul ---
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske
surub vastu põske.
Varemeist mööda, rinnakust alla,
vanade puude all
mürgise juurega magusas maas
Dryopteris filix mas.
Pahklikust tüvest piilub drüaad,
ööl on üheksa poega.
Üheksa lillega padja all näed,
et üksi jääd.
Maarja, millal sa käisid me maal
ja paitasid sõnajalga?
Millal sa andsid talle oma nime?
Lase sündida ime! | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.
Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud --- võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kildudest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
