Üks õhtu juhuslikult viis mind sinna,
üks vaikne tund nii kosutavalt tühi;
hall märtsilumi mähkis soikund linna
ja tõrjus meelest lähenevaid pühi.
Neoonreklaam kui tuli külmas tuhas
mu silmis murdus mõttetumalt pooleks,
ma korraks olin minevikust puhas
ja tuleviku jätnud teiste hooleks.
Siit käigust tihti läbi käima harjund,
pilk vaevalt riivas nurgakino silti,
kus värvid ammu kähedaks end karjund,
et pakkuda üht vana naljapilti.
Üks lihtne, väike argipäeva ime,
kild tuhmis mäluprismas eksind valgust ---
ma lugesin su unustatud nime
ja seisin oodates --- seansi algust. |
