See juhuskerge jällenägemine
kui võlulambist kerkiv suitsuvine,
mis inimkuju võtab ootamata,
välkvalgusena peatas ajaratta.
Kakskümmend aastat hoopis küll ei aju,
nad linalegi toonud lumesaju,
kuid selle varjus, kahjuks vilkuv-ruttav,
su nägu sama noor ja lähituttav.
Sa ise nüüd --- kes teab küll kuidas, kuhu...
(Kus on kõik tuuled, enam mis ei puhu?)
Kask sinu õuegi ehk poetab sügiskulda ---
sa oled seal, kust tagasi ei tulda...
Kuid masinlabaselt su noorus püsib ---
kes nüüd veel surematuid värsse küsib? ---
Üks mõte mõrkjas kui poolvalmis mari:
ons inimesest püsivam ta vari? |
