| Clementine!
(Oh ma darling!)
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui üks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik mis ees.
Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud.
lein ja hirm ja jälestus.
Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus,
kadugu kõik keelepaelad,
hääle roostekähedus.
Kolmandamast klaasist saagu
südamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.
Aga laul kui pooleks murdub ---
ingel mõõgaga on ees...
You are lost and gone forever.
Dradful sorry... | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!
Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.
Tantsib säde kullakarva
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.
Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.
Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Rukis on õitsenud,
küpsemas kollaseks
lainetav vili,
sügise leib.
Korraks su juukseid
silitan käega
künnist veel mullase,
enne kui kaod.
Ikka ja alati
lähed sa ära,
enne kui hommikut
kuulutab lind.
Nii minu vaesuses,
nõnda mu näljas
lainetab küpsedes
võõraste leib. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.
Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kuid lõpuks --- kas see polnud kogu aja
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?
Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?
Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.
Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kuid palju on, mis suudab
ka sellest, mida ei taha, ---
aeg pehkinud põrmuks muudab,
mis teele jäänud maha.
Ei olnud sa esimene,
sa viimaseks ka ei jäänud,
sest tüürita triiviv vene
teeb vooluga kaasa kõik käänud.
Nad polnud vari ja uni,
neist mõni mu kõrvalgi istus, ---
aeg seisis ja ootas, kuni
uus laine meid lahku kiskus.
Kuid alati tundsin su ära,
kui tihti sa kuju ei muutnud,
mu ulmade peegelsära
sa siiski peita ei suutnud. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.
Kõik oli nii kevadvärske ja noor
kui kaste su kulmukaarel ---
kuni teadmise päikeses kolletas kõik
mu üksinduse saarel.
Mu pilk ainult korraks surus su kätt,
ja sellest küllalt jätkus.
Ühel päeval üks ingel või paha vaim
mu tunnetelt tiivad katkus.
Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
