Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.
Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud. |
