| ***
On kesköö tund, olen vaikselt oma voodis.
Mul ei tule und,sest mõtteid täis on pea.
Mul on silme ees ilus unistus.
Mul on südames sügav igatsus.
Ma tahaks tunda sinu lõhna ja sinu pehmust.
Siis südamest kaoks üksindus ja kurbus.
Ma tahan teada ja tunda mis on armastus.
Kas hinge jääb soojus ja rahutus.
Vaatan sinu pilti ma ja tahaks olla ainult sinuga.
Kuid sa oled kaugel, sind kätte ma ei saa.
Kui sa vaid näeks mis toimub mu sees,
Siis tead miks istun silmad vees,
Kuid sina oled ainult pildil mu ees.
Kätumusu on kõige kõige kallim ,eksjuuu? mhm (L) | | *K* | | Lisas: weedmaster @ 2008-03-17 | Hinne: 4.5 |
| mu viimane laul
jäägu sinule laulda
päeval mil mind enam pole
sina kes loonud
oled mind loojaks
ju muud sulle anda ei ole
las teele mind saata
su helisev hääl
ülalt pilvi mul kuulata luba
üks laul vaid üks laul
las me vahele jääb
kui öö mulle viibanud juba
ma tean et sul kinkinud
olen vaid valu
ära hoia mind nõnda meeles
lihtsalt laula mu laulu
muud ma ei palu
andeksandmise keeles | | Angeelika | | Lisas: Angel @ 2008-02-15 | Hinne: 4.67 |
| Polegi midagi jäänud...
Vaid hingede hanged on vööni,
härmas on klaasitud seinad
ja hõbe on laiali maas.
Tuul rebib uksi, kus eile
veel istusid sügava ööni.
Istusid, ladudes sõnu,
et keegi kord laulda neid saaks.
Kõigest mis janunes tõusta,
elustav soojus on läinud,
viimane säde veel hõõgub
su enese südame sees.
Heledalt kumava vaikuse
varjudes oled vaid käinud,
oodates lauljat, kes võtaks
su sõnad ja lauluks nad teeks.
Polegi midagi jäänud...
Vaid sõnad sust lumme jäid maha.
Homme need läve eest pühib
allüürniku hooletu luud.
Taga neid keegi ei kaeba
ja uusi sa enam ei taha.
Hingede hanged on vööni
On öö...
... ja ei olegi muud | | Angeelika | | Lisas: Angel @ 2008-02-15 | Hinne: 4.86 |
Kui silmad enam näegi,
meis homset elu,
siis hing ometi tunne,
enam raasugi valu,
elu unistused sinus,
täide kõik läinud,
heites vaid puhkama,
ega mõeldes enam valule,
kui tuli on kustunud,
ega siis valguski enam näe,
kui päikene loojub,
siis ulatab valgus,
pimedusele käe,
kui pimedus katab,
nii oru kui mäe. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-02 | Hinne: 4 |
| Nii kaua nii kaua,
olen otsinud sind,
nii kaua nii kaua,
ju ootas minus hing,
nii kaua nii kaua,
hüüdsin jumala poole,
andes selle mure,
jumala hoole.
Nii kaua nii kaua,
tunsin kurbust ja valu,
nii kaua nii kaua,
öeldi,miks jumalat sa ei palu,
Nii veidi nii veidi,
tõusis lootus minu sees,
nii veidi nii veidi,
kui seisid minu ees,
nii veidike üürike ootasin ma,
kuni lõpuks ma ju khtusin sinuga.
Sa toitsid minu keha,
ja hoidsid minu hinge,
sinu läheduses kadusid,
ka kõik minu pinged
Nii tasa nii tasa,
ütlesid mul sa,
nii tasa nii tasa,
mind armastad,
Nii hellalt nii õrnalt,
sa kallistasid mind,
nii kaua ja siiralt,
sa suudlesid mind,
nii pikad ja ilusad,
on sinuga need ajad,
nii soojad ja jõulised,
kõik elutee rajad.
Nii kauaks nii kauaks,
jääd minuga veel,
nii kauaks nii kauaks,
on elu meis pikk,
nii kauaks nii kauaks,
igavik ja igavik. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-01 | Hinne: 5 |
| Need reeded kui hüljatud kannud.
Su ääretut ükskõiksust täis.
Aknast aknani enese kannul
käin, korrates - kuhu sa jäid?
| | hüljatud, reede, sina | | Lisas: ragged @ 2007-12-13 | Hinne: - |
| Soe kevadine päike,
meid äratab talve unest,
soe tuuliselt suvine päev,
seda sooviks meist igaüks,
et igaveseks see kõik küll nii oleks jääv.
Ometigi küsiks mina teilt nüüd kord,
miks meis peituv elu on kui tormide murd,
olgugi elades aina sinuga koos,
veetes isegi aega vahest lõbusas hoos,
miks tunnen veel hinges ikkagi mingit valu,
see tunne on selline,
kui kõnniks klaasides paljajalu.
Kuid siis sel hommikul,
ühe hetkega kadusid,sa kuhugi ajusid,
nii kiirelt kord äkki,
teiste sekka kord vajusid.
Näha sain tõesti sind liig harva,
sinu juustki kord puutusin,
see tõesti siis tunduski sinus siid karva.
Tegelt südant mul paes,
vaevab tõesõna see meeletu tunne,
et sinulgi pole elus külluses õnne,
et päeval ja ööl aina nutad mind taga,
isegi vahest öösiti rahus sa maga,
miks täna jälle nüüd mõtlen sinu peale,
kuis sind nii tegelikult tõesti,
täna väga veel vajaks,
kuis tulla sinu juure tõesõna küll igaveseks ajaks.
Siis tõuseks taas päike,
minu varjude peal,
mis säraks seal igavest,
ega loojuks ta eal,
siis ma võtaks oma mured,
need viskaks mägede poole,
ise annaks omast hinge,
sinu sudame hoolde,
sina raviksid minust hinge,
kuni valud sest kaoks,
siis kasvaks kinni haavad,
mis hinges muutunud juba vaoks.
Öhtu saabudes näitaksid,
oma elust sina õnne,
öösel jutustaks mulle,
mis olla armumise tundes,
hommikulgi jalutaks-sinuga,
sellel kasteses aal,
päeval lamaksid minuga,
sellel jahedal maal.
Öö hakulgi jalutaks,
varasel maal,
sinuga korjaks sealt lilli,
sellel pimedal aal,
ei häiriks meid keegi,
siin selle maa peal,
ega lõhuks meist elu,
mitte keegi,
enam iialgi eal. | | Tänane kurbus | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 3.8 |
| Kas sina ka tead,
armastus see olla ,tõesõna väga ilus,
kui selles vaid peitub kogu täius,
mured ja valud varjuvad selle taha,
ajades mõtte sassi,olles sinuga koos.
Kuid miks ikkagi täna täidab,
minu südant kõige vastu vaid viha,
haigus ja valu,
milleks vallutavad iha.
Kuigi aina proovisin elu elada täiuslikkuse poole,
elada oma elu sinus südamega koos,
tundes suvist kuumust,
puhumas tuulte hiile,
tundes sumedat suvist vihmast ööd,
või näha vaid sinuga,
külma karget talvist ööd.
Eks sa andnud mulle lootust,
eks täitnud sina ise,omast südamest ootust,
eks vastand siis sina minust vastamata reale,
või ehitanud sa asegi,
minu väsinud peale.
Eks võtnud mind vastu,
kui tulin kui hulgus,
olles elust väsinud,
või vihmast läbi märg,
eks õpetanud mind elama,
miks ikkagi end tundsin koos sinuga-
kui tolgus.
Eks kuivatanud pisarad,mis voolasid silmist jõena,
eks leevendanud seda tühjust,mis näis minus mäena.
eks toonud sellesse päeva,veidi päikese kiiri,
ja sellesse öösse veidike hellust,
kuid minu hinge sina külvasid,
vaid meeletult hullust.
Eks täitnud oma lubadused,mida nii meeletult vandusid,
eks jaganud omast armastust,kui sinusse nii andusin,
eks täitnud minu üksindus oma ligi olus,
enda embusesse sina oleksid siis pidanud,
juba võtma mind,
egas sinagi siis teadnud,
et meis peituval üksindusel,
võib olla väga kõrge hind
| | sõnateta teosed | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 4 |
Tänu mulle sai Su elu uue alguse,
tänu mulle Said aru, et elu pole veel läbi.
Just mina tõin Su ellu tagasi kaotatud valguse.
mina - süütu ingel, kes tuli ja Su valu nägi.
Nüüd mind kullast kallimaks pead,
minu nime läbi une Sa hüüad.
Soovid olla mu lähedal rohkem kui isegi tead -
olen sügaval Su hinges, mind seal hoida Sa püüad.
Aga minuga koos ei saa olla Sa eal,
mind vaid sõbraks kalliks pidada võid.
Ja kuigi selle pärast saatust Sa nead,
ära unusta - mina päikese Su ellu tagasi tõin... | | sõprus, elu, kurbus | | Lisas: deepermeaning @ 2007-08-27 | Hinne: 3 |
| Neiu, kes sa lahkusid must teisest klassist peale.
Vaatamata sellele ja vaatamata eale
sina jooksid, jõudsid sa, kuid ma ei saanud peale.
Kõik see juhtus tänu meie direktsiooni veale.
Aja jooksul päris tihti kokku sain ma sinuga.
Lahkelt, hellalt naeratades suhtlesid sa minuga.
Sind ma ammu pole näinud, palju tiksund uur.
Tahaks kordki sind ma näha, igatsus on suur.
Mäletan sind täna ma ja homme ikka veel.
Viimast korda nägin sind… jah nägin Lammi teel.
Jalutasid last sa seal, mu silm sul puhkas peal.
Sinu kaunist keha ma ei unusta vist eal.
Sinu kõrval kahvatuks jääb iga kaunis roos.
Sinu kõrval maitsetuks jääb minu lemmikmoos.
Ausust aina tabasin su miimilistes lihastes
kui sa jutusasid mulle, et sa elad Ihastes.
Mööda teed kuis kõnnin ma… jah sabistades Lehti.
Unustan end sinna ma ja füüsika ei kehti.
Kui siis sabistan ma Lehti vanal Lammi teel…
mõttes loodan ikka ma, et kohtan sind ma veel. | | neiu, igatsus | | Lisas: Cheey @ 2007-08-08 | Hinne: 4 |
| |
