| Polegi midagi jäänud...
Vaid hingede hanged on vööni,
härmas on klaasitud seinad
ja hõbe on laiali maas.
Tuul rebib uksi, kus eile
veel istusid sügava ööni.
Istusid, ladudes sõnu,
et keegi kord laulda neid saaks.
Kõigest mis janunes tõusta,
elustav soojus on läinud,
viimane säde veel hõõgub
su enese südame sees.
Heledalt kumava vaikuse
varjudes oled vaid käinud,
oodates lauljat, kes võtaks
su sõnad ja lauluks nad teeks.
Polegi midagi jäänud...
Vaid sõnad sust lumme jäid maha.
Homme need läve eest pühib
allüürniku hooletu luud.
Taga neid keegi ei kaeba
ja uusi sa enam ei taha.
Hingede hanged on vööni
On öö...
... ja ei olegi muud | | Angeelika | | Lisas: Angel @ 2008-02-15 | Hinne: 4.86 |
| |
