Kui silmad enam näegi,
meis homset elu,
siis hing ometi tunne,
enam raasugi valu,
elu unistused sinus,
täide kõik läinud,
heites vaid puhkama,
ega mõeldes enam valule,
kui tuli on kustunud,
ega siis valguski enam näe,
kui päikene loojub,
siis ulatab valgus,
pimedusele käe,
kui pimedus katab,
nii oru kui mäe. |
