Kord olin ma õues,
ja õues oli pime,
oli käes öö,
kätte jõudnud aeg,
mil oli nii pime,
vaid nähes,
kuis tähed need särasid,
kõrgel üleval taevas,
sel ajal minus hing,
oli ikka veel vaevas.
Sel pimedal ööl,
minus hing aina valutab,
sel pimedal ööl,
kui üksi väljas jalutan,
sel süngel ööl,
on hirm minu ees,
sel pimedamal ööl,
on tühjus minu sees.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
tahaksin tulla sinu juure,
ise olen alles liig valtav,
tahaks tulla sinu juure,
sest elu saabki pea läbi.
sa ei tulnudki siis,
sa ei avanu tundeid mul südasmes,
nii tihti nii tihti,
olen alles vee hull.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
kes võtaks ära sutisud tapletid ja viinad,
kes arvestaks kokku kõik,
neist põhjustatud piinad.
kes avaks linnas poe mil nimeks,
"Valu kokku ost,"
sinna ärisse siis viiks,
kõik mis räpakas must | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
Kui silmad enam näegi,
meis homset elu,
siis hing ometi tunne,
enam raasugi valu,
elu unistused sinus,
täide kõik läinud,
heites vaid puhkama,
ega mõeldes enam valule,
kui tuli on kustunud,
ega siis valguski enam näe,
kui päikene loojub,
siis ulatab valgus,
pimedusele käe,
kui pimedus katab,
nii oru kui mäe. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-02 | Hinne: 4 |
| See algas meist endist,kõik kord siit saati,
kui põgenemas nähti,ajast talve külma taati,
ja kui tulemas tunti,seda kevadist tuult,
tuues kaasa eneses soojust ja hellust,
sulatades lume maast,okstelt põõsalt ja puult.
Käeski ta ei hoidnud küll ometi mittemidagi,
kuid ta tuli liig järsku,teda ei ootand küll kedagi,
külvas maale rohelust,lillede õisi väljadele,
üle tlvise luitunud maa,see oli liig imeline meie silmis,
mil kevadine soojus elu roheliseks värvis,
seda tehti kõik selleks,seda oligi tegelikult,
meie eludele nii väga kord tarvis.
Kevad pani tilkuma jäätunud ojad,
sulades neist said laiad voolavad jõed,
sulatades ülesse lumised kristall pärlikeed,
punudes ümber puude lõhnavaid õisi,
ümber okste rohekaid lehti,
kevad suutis seda teha nii andekalt,
et imestusest vajusid,isegi suudki meis lahti.
Ometi meis kevad tegi suvele ruumi,
punudes kokku rohelist muru,
kuivatades maid metsi niite ja aasasid,
seda tehti meis kõike,meis meile meie elude pärast,
kuid kui mina sind viimati kord nägin,
sina olid ikkagi veel kurb,
sinus silad ei säranud,kevadise päikese särast.
No kas tõepoolest siis sellest ei liikunud sinus süda,
kui uus algav aeg,meis roheliseks kõik värvis,
kattes kinni selle mis näis halli värvi,
kas tõesõna,see ei suutnud sind aidata,
eks tulnud siis sealt minu juure,
proovides südamest tühjust sealt minule siis näidata.
Sest kevad pidi olema,meis kõigile millegi uus algus,
siis lootus meis tärkab,lahendus virgub ellu,
andes meile juure uut elu rammu,
sest kevadist värskust,
seda ootasimegi pikisilmi,kõik juba ammu | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-02 | Hinne: 4.25 |
Vaikinud metsad,
vaikinud põllud,
vaikinud heinamaa,
kogu haljendav aas,
puhkusele saadetud,
sügislillede vaas,
Vaikinud tuul,
enam pilved ei liigu,
puudel oksad on seiskunud,
nemadki ei liigu,
Vaikinud toad ja
vaikinud majad,
vaikinud kellad,
seisma jäänud ajad.
Vaikinud suud,
keegi juttu ei aja,
suletud silmad,
keegi mitte midagi,
meist näha ei vaja.
Taevas vaid pilves,
vaikind kogu ilm,
sajab vaid lund,
ilm on nii külm.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-01 | Hinne: 3.5 |
| Nii kaua nii kaua,
olen otsinud sind,
nii kaua nii kaua,
ju ootas minus hing,
nii kaua nii kaua,
hüüdsin jumala poole,
andes selle mure,
jumala hoole.
Nii kaua nii kaua,
tunsin kurbust ja valu,
nii kaua nii kaua,
öeldi,miks jumalat sa ei palu,
Nii veidi nii veidi,
tõusis lootus minu sees,
nii veidi nii veidi,
kui seisid minu ees,
nii veidike üürike ootasin ma,
kuni lõpuks ma ju khtusin sinuga.
Sa toitsid minu keha,
ja hoidsid minu hinge,
sinu läheduses kadusid,
ka kõik minu pinged
Nii tasa nii tasa,
ütlesid mul sa,
nii tasa nii tasa,
mind armastad,
Nii hellalt nii õrnalt,
sa kallistasid mind,
nii kaua ja siiralt,
sa suudlesid mind,
nii pikad ja ilusad,
on sinuga need ajad,
nii soojad ja jõulised,
kõik elutee rajad.
Nii kauaks nii kauaks,
jääd minuga veel,
nii kauaks nii kauaks,
on elu meis pikk,
nii kauaks nii kauaks,
igavik ja igavik. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-01 | Hinne: 5 |
| |
