| miks küsid sina seda,
mil polegi vastust,
miks otsd vaid seda,
mida tegelikult polegi loodud,
miks palud mult seda,
mida polegi siia ilma veel toodud.
miks hinges on auk,
mida paik ei kata,
miks südames kurbus,
mida rõõm ei mata.
miks on minu tunded,
kui lumised helbeed,
aina tahtes vaid neid,
sinu eest peita,
kõike kokku muserdades,
vastu põhjatud sügavikku,
minema heita,
miks suvel mina arvasin,
käes on talv,
mul oli nii külm,
ometi oli väljas kuum.
miks ikkagi oli valus,
kuigi haavu polnud näha,
miks taevas neid ei ravinud,
kuigi nii palusin seda tal nii kord teha.
| | valitud laused | | Lisas: raimo1978 @ 2009-01-11 | Hinne: - |
| Üks meeletu soov,
põleb südames mul,
sellest meeletust soovist,
ei ütle iial ma sul.
selles meeletus soovis,
varjus on kõik,
selle meeletu soovi taga,
peitub teise tee lõik.
seda meeletut ütlust
ei ütle ma veel,
seda meeletut ütlust,
praegu kinni veel hoiab,
hinges minu keel.
selles meeletus soovis,
kaovad kõik ajad,
selles meeletus soovis,
peidus aastad ja sajad.
selles meeletus soovis,
varjuvad mured,
selle meeletu murega,
üksi mina suren.
| | valitud laused | | Lisas: raimo1978 @ 2009-01-11 | Hinne: - |
| Nii tasa nii vaikselt,kõnnin õhtusel ajal,
sel üksikul lookleval,metsatee rajal.
tule minu juurde,nii palun sind ma,
tule minu ligi,
olen tegelt ikkagi nii üksinda.
vaid tunne nagu poleks ma iial sind näinud,
samas painab mind tunne,
nagu polekski mina iial sinuga käinud,
vaid nukrusest pisar minul veel silmis,
oleks tõesti parem nii olnud,
kui poleks mina sind kohanudki eluilmas
| | valitud laused | | Lisas: raimo1978 @ 2009-01-11 | Hinne: 3.67 |
nii pikad on sinuta,kõik sügiskuu päevad
nii külmad on sinuta kõik sügiskuu ööd
nii pimedad on sinuta kõik käidud rajad
nii mõtetud näivad sinta elatud ajad | | igatsus | | Lisas: raimo1978 @ 2008-12-22 | Hinne: 3.67 |
Kord olin ma õues,
ja õues oli pime,
oli käes öö,
kätte jõudnud aeg,
mil oli nii pime,
vaid nähes,
kuis tähed need särasid,
kõrgel üleval taevas,
sel ajal minus hing,
oli ikka veel vaevas.
Sel pimedal ööl,
minus hing aina valutab,
sel pimedal ööl,
kui üksi väljas jalutan,
sel süngel ööl,
on hirm minu ees,
sel pimedamal ööl,
on tühjus minu sees.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
tahaksin tulla sinu juure,
ise olen alles liig valtav,
tahaks tulla sinu juure,
sest elu saabki pea läbi.
sa ei tulnudki siis,
sa ei avanu tundeid mul südasmes,
nii tihti nii tihti,
olen alles vee hull.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
kes võtaks ära sutisud tapletid ja viinad,
kes arvestaks kokku kõik,
neist põhjustatud piinad.
kes avaks linnas poe mil nimeks,
"Valu kokku ost,"
sinna ärisse siis viiks,
kõik mis räpakas must | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-16 | Hinne: 4 |
Sügisel on ilmad vilud
kadunud kõik suveilud,
vaid värvi kirkus hulgub ringi,
kandes jalas kuldseid kingi.
Päevast päeva aina sajab
piisk lompi kukub vastu kajab,
aina puhub vinge tuul,
veel viimseid lehti näeme puul.
Põldudelt ei võeta vilja,
selleks aeg on juba hilja,
järgi jäänd vaid koltund põhk,
pea langemas on õhurõhk.
Aed vilju peenralt korjame,
kaht sügiskuud me orjame,
sinna jätta neid ei taha,
peagi sajab lumi maha.
Ongi sügis kätte jõudnud,
suvi lõunamaale sõudnud,
öösiti ka üsna vilu,
sest kadunud on suveilud. | | sügis | | Lisas: raimo1978 @ 2008-02-11 | Hinne: 4 |
Kui silmad enam näegi,
meis homset elu,
siis hing ometi tunne,
enam raasugi valu,
elu unistused sinus,
täide kõik läinud,
heites vaid puhkama,
ega mõeldes enam valule,
kui tuli on kustunud,
ega siis valguski enam näe,
kui päikene loojub,
siis ulatab valgus,
pimedusele käe,
kui pimedus katab,
nii oru kui mäe. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-02 | Hinne: 4 |
| See algas meist endist,kõik kord siit saati,
kui põgenemas nähti,ajast talve külma taati,
ja kui tulemas tunti,seda kevadist tuult,
tuues kaasa eneses soojust ja hellust,
sulatades lume maast,okstelt põõsalt ja puult.
Käeski ta ei hoidnud küll ometi mittemidagi,
kuid ta tuli liig järsku,teda ei ootand küll kedagi,
külvas maale rohelust,lillede õisi väljadele,
üle tlvise luitunud maa,see oli liig imeline meie silmis,
mil kevadine soojus elu roheliseks värvis,
seda tehti kõik selleks,seda oligi tegelikult,
meie eludele nii väga kord tarvis.
Kevad pani tilkuma jäätunud ojad,
sulades neist said laiad voolavad jõed,
sulatades ülesse lumised kristall pärlikeed,
punudes ümber puude lõhnavaid õisi,
ümber okste rohekaid lehti,
kevad suutis seda teha nii andekalt,
et imestusest vajusid,isegi suudki meis lahti.
Ometi meis kevad tegi suvele ruumi,
punudes kokku rohelist muru,
kuivatades maid metsi niite ja aasasid,
seda tehti meis kõike,meis meile meie elude pärast,
kuid kui mina sind viimati kord nägin,
sina olid ikkagi veel kurb,
sinus silad ei säranud,kevadise päikese särast.
No kas tõepoolest siis sellest ei liikunud sinus süda,
kui uus algav aeg,meis roheliseks kõik värvis,
kattes kinni selle mis näis halli värvi,
kas tõesõna,see ei suutnud sind aidata,
eks tulnud siis sealt minu juure,
proovides südamest tühjust sealt minule siis näidata.
Sest kevad pidi olema,meis kõigile millegi uus algus,
siis lootus meis tärkab,lahendus virgub ellu,
andes meile juure uut elu rammu,
sest kevadist värskust,
seda ootasimegi pikisilmi,kõik juba ammu | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-02 | Hinne: 4.25 |
| |
