Nii tasa nii vaikselt,kõnnin õhtusel ajal,
sel üksikul lookleval,metsatee rajal.
tule minu juurde,nii palun sind ma,
tule minu ligi,
olen tegelt ikkagi nii üksinda.
vaid tunne nagu poleks ma iial sind näinud,
samas painab mind tunne,
nagu polekski mina iial sinuga käinud,
vaid nukrusest pisar minul veel silmis,
oleks tõesti parem nii olnud,
kui poleks mina sind kohanudki eluilmas
|
