miks küsid sina seda,
mil polegi vastust,
miks otsd vaid seda,
mida tegelikult polegi loodud,
miks palud mult seda,
mida polegi siia ilma veel toodud.
miks hinges on auk,
mida paik ei kata,
miks südames kurbus,
mida rõõm ei mata.
miks on minu tunded,
kui lumised helbeed,
aina tahtes vaid neid,
sinu eest peita,
kõike kokku muserdades,
vastu põhjatud sügavikku,
minema heita,
miks suvel mina arvasin,
käes on talv,
mul oli nii külm,
ometi oli väljas kuum.
miks ikkagi oli valus,
kuigi haavu polnud näha,
miks taevas neid ei ravinud,
kuigi nii palusin seda tal nii kord teha.
|
