Vaikinud metsad,
vaikinud põllud,
vaikinud heinamaa,
kogu haljendav aas,
puhkusele saadetud,
sügislillede vaas,
Vaikinud tuul,
enam pilved ei liigu,
puudel oksad on seiskunud,
nemadki ei liigu,
Vaikinud toad ja
vaikinud majad,
vaikinud kellad,
seisma jäänud ajad.
Vaikinud suud,
keegi juttu ei aja,
suletud silmad,
keegi mitte midagi,
meist näha ei vaja.
Taevas vaid pilves,
vaikind kogu ilm,
sajab vaid lund,
ilm on nii külm.
| | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-01 | Hinne: 3.5 |
| Nii kaua nii kaua,
olen otsinud sind,
nii kaua nii kaua,
ju ootas minus hing,
nii kaua nii kaua,
hüüdsin jumala poole,
andes selle mure,
jumala hoole.
Nii kaua nii kaua,
tunsin kurbust ja valu,
nii kaua nii kaua,
öeldi,miks jumalat sa ei palu,
Nii veidi nii veidi,
tõusis lootus minu sees,
nii veidi nii veidi,
kui seisid minu ees,
nii veidike üürike ootasin ma,
kuni lõpuks ma ju khtusin sinuga.
Sa toitsid minu keha,
ja hoidsid minu hinge,
sinu läheduses kadusid,
ka kõik minu pinged
Nii tasa nii tasa,
ütlesid mul sa,
nii tasa nii tasa,
mind armastad,
Nii hellalt nii õrnalt,
sa kallistasid mind,
nii kaua ja siiralt,
sa suudlesid mind,
nii pikad ja ilusad,
on sinuga need ajad,
nii soojad ja jõulised,
kõik elutee rajad.
Nii kauaks nii kauaks,
jääd minuga veel,
nii kauaks nii kauaks,
on elu meis pikk,
nii kauaks nii kauaks,
igavik ja igavik. | | raimo1978 | | Lisas: raimo1978 @ 2008-01-01 | Hinne: 5 |
| Kas armastus vaid peitub,meis sõnade väes,
või kõndides mõõda tänavat,
sinu sõrmed on kinni,minu aheldatud käes.
Kas armastus on vaid meis öine tunne,
kui pärast kõike seda,vajud norinal unne,
on see vaid jõnks,sinu südame all,
või väljendudes selles,olles viimne popp,
meigi alla kord kaetud,kortsus näolapp,
järgides aega,olles viimne popp.
Kas armastus on see,kui kõõlud teise kaelas,
nuttes oma pisaraid,kaaslase õlga,
kas tõesti see siis ongi,maast korjatud armastus,
mis eales meid põlga.
Kas armastus on see,kui kaasas on roosid,
kas ikkagi see armastus,silma kui vaatab,
juskui miskit ta moosib.
Kas selles sõnas,peitub üksinduse tunnet,
või sisaldab see kõigest,vaid altari ees vannet,
Kas särab selles päike või hõõgub vaid kuu,
kas armastus võib tulla,lihtsast küünla leegist,
või äkki hoopis selles,kui vaatad end peeglist.
Kas armastus see loobib,eilseid vigu meil näkku,
või on see kui vaid,tühja-täis sõna kõlks,
mis lihtsalt sinu kõrvust,mööda nii vajub,
või on see kui hommikune udu,mis päikest kord nähes,
nii lihtsalt lajali ajub.
Kas armastus lõõb särama,meis kurvad silmad,
kas armastuses valged,kas sombused ilmad.
või on see kui kõnd,teistest palju kõrgemal,
oma argipäeva murelikust elust,mitmeid samme nii kaugemal.
Kas armastus võtab,või meile ellu,
midagi juurde kord annab,
kas tõeliselt puhas armastus,
elus hallidest pilvedest,meid eemale kannab,
Kas armastuse eeskuju,kord suudab meid kanda,
kas puhas armastus,suudab kätel kanda,
läbi tulest läbi veest,
kuid tõeline armastus,saab vaid tulla,
kaugelt muudtetud südamete seest. | | armastus | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-21 | Hinne: 4.67 |
| Soe kevadine päike,
meid äratab talve unest,
soe tuuliselt suvine päev,
seda sooviks meist igaüks,
et igaveseks see kõik küll nii oleks jääv.
Ometigi küsiks mina teilt nüüd kord,
miks meis peituv elu on kui tormide murd,
olgugi elades aina sinuga koos,
veetes isegi aega vahest lõbusas hoos,
miks tunnen veel hinges ikkagi mingit valu,
see tunne on selline,
kui kõnniks klaasides paljajalu.
Kuid siis sel hommikul,
ühe hetkega kadusid,sa kuhugi ajusid,
nii kiirelt kord äkki,
teiste sekka kord vajusid.
Näha sain tõesti sind liig harva,
sinu juustki kord puutusin,
see tõesti siis tunduski sinus siid karva.
Tegelt südant mul paes,
vaevab tõesõna see meeletu tunne,
et sinulgi pole elus külluses õnne,
et päeval ja ööl aina nutad mind taga,
isegi vahest öösiti rahus sa maga,
miks täna jälle nüüd mõtlen sinu peale,
kuis sind nii tegelikult tõesti,
täna väga veel vajaks,
kuis tulla sinu juure tõesõna küll igaveseks ajaks.
Siis tõuseks taas päike,
minu varjude peal,
mis säraks seal igavest,
ega loojuks ta eal,
siis ma võtaks oma mured,
need viskaks mägede poole,
ise annaks omast hinge,
sinu sudame hoolde,
sina raviksid minust hinge,
kuni valud sest kaoks,
siis kasvaks kinni haavad,
mis hinges muutunud juba vaoks.
Öhtu saabudes näitaksid,
oma elust sina õnne,
öösel jutustaks mulle,
mis olla armumise tundes,
hommikulgi jalutaks-sinuga,
sellel kasteses aal,
päeval lamaksid minuga,
sellel jahedal maal.
Öö hakulgi jalutaks,
varasel maal,
sinuga korjaks sealt lilli,
sellel pimedal aal,
ei häiriks meid keegi,
siin selle maa peal,
ega lõhuks meist elu,
mitte keegi,
enam iialgi eal. | | Tänane kurbus | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 3.8 |
Kui lilled ei õitse,
ega paista enam päike,
kui linnud ei laula,
ega mürista enam äike.
kui tuuled ei puhu,
vesi tormide käes,
vastu kaljut enam uhu,
kui vihma ei saja,
ega tuiska enam lund,
kui rahu ei saa hingele,
ega silmadele und.
kui ei kostu sinu kõrvu,
enam sitikate sumin,
kui puudub sul armastus,
sinus kõlamas vaid,
metalne kumin. | | Midagi kui puudu | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 4 |
| Kas sina ka tead,
armastus see olla ,tõesõna väga ilus,
kui selles vaid peitub kogu täius,
mured ja valud varjuvad selle taha,
ajades mõtte sassi,olles sinuga koos.
Kuid miks ikkagi täna täidab,
minu südant kõige vastu vaid viha,
haigus ja valu,
milleks vallutavad iha.
Kuigi aina proovisin elu elada täiuslikkuse poole,
elada oma elu sinus südamega koos,
tundes suvist kuumust,
puhumas tuulte hiile,
tundes sumedat suvist vihmast ööd,
või näha vaid sinuga,
külma karget talvist ööd.
Eks sa andnud mulle lootust,
eks täitnud sina ise,omast südamest ootust,
eks vastand siis sina minust vastamata reale,
või ehitanud sa asegi,
minu väsinud peale.
Eks võtnud mind vastu,
kui tulin kui hulgus,
olles elust väsinud,
või vihmast läbi märg,
eks õpetanud mind elama,
miks ikkagi end tundsin koos sinuga-
kui tolgus.
Eks kuivatanud pisarad,mis voolasid silmist jõena,
eks leevendanud seda tühjust,mis näis minus mäena.
eks toonud sellesse päeva,veidi päikese kiiri,
ja sellesse öösse veidike hellust,
kuid minu hinge sina külvasid,
vaid meeletult hullust.
Eks täitnud oma lubadused,mida nii meeletult vandusid,
eks jaganud omast armastust,kui sinusse nii andusin,
eks täitnud minu üksindus oma ligi olus,
enda embusesse sina oleksid siis pidanud,
juba võtma mind,
egas sinagi siis teadnud,
et meis peituval üksindusel,
võib olla väga kõrge hind
| | sõnateta teosed | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 4 |
| Kui suudad leida maailmast tõelise armastse üles,
siis oled väga õnnelik,see kanda sind suudab igal päeval oma süles,
see aidata suudab sinu elu väga palju,
sest igavene armastus,püsib kui kivine kalju.
Vaid armastus lõõb särama,kõik valutavad päevad,
ja armastuses hellad,näivad pilvitäis taevad,
armastuses tunned,külmad ilmad kõik soojad,
ja armastuses head kõikide sõnumite toojad,
tuulte puhangi tundub veel hellem kui õrn,
kuigi suudaks ta puhuda ilmas kokku kõik mäed,
kui sinus on armastust,siis sina ikkagi kõiges püsima jääd.
Armastuses näib päikese paiste teist oodi,
kogu ümrus näib täiuslik,nagu algselt kõik loodi,
armastuses õnnelikud,näivad pimedad ööd,
nii õnnelikult sillerdab kogu tähistaeva laotus,
nii õnnelik on elus kõik aastate jaotus,
kui on sinus armastust see on see kaitse et üksindust ei teki,
ainult tõelisest armastusest valusid läbi ei leki.
Armastuses näib õnnelik kogu taevane vesi,
nii õnnelikud aukus soppa täis teed,
armastuses õnnelikud kõik voolavad jõed,
armastuses säravad ka kõige madalamad mäed,
mererannas nii õnnelik kogu vahutav merepind,
et leida tõelist armastust,tuleb maksta meis hind.
Armastuses ilusad kõik lillede õied,
ja kevades õitsevad puud,
armastus suudab luua elust palju ilusama tunde,
sinu hinge sinna südame kotta-kui leiad tõelise armastuse,
ei jää sina elus mitte iialgi hätta.
Armastuses pole olemas,iial tühjust täis tunnet,
sellest valutavaid aegu-sest armastus on täna,
just nüüd ja kohe praegu,
sest tõeline armastus suudab kesta terve igavik,
sellele allub kõik pimedus ja maine maapealne sügavik.
Vaid armastus suudab elus andeks kõik anda,
suutes kõik vead-nii kaugele kui läänes on ida,
sinu südamest eemale kanda,
suudab mida iganes,lõpuks taeva sind kanda,
kanda siit minema,üle piledest kaetud taeva,
viia sind sinna,kus südames mõtted,
on vabad maisest vaevast. | | sõnateta teosed | | Lisas: raimo1978 @ 2007-12-08 | Hinne: 3 |
| |
