Soe kevadine päike,
meid äratab talve unest,
soe tuuliselt suvine päev,
seda sooviks meist igaüks,
et igaveseks see kõik küll nii oleks jääv.
Ometigi küsiks mina teilt nüüd kord,
miks meis peituv elu on kui tormide murd,
olgugi elades aina sinuga koos,
veetes isegi aega vahest lõbusas hoos,
miks tunnen veel hinges ikkagi mingit valu,
see tunne on selline,
kui kõnniks klaasides paljajalu.
Kuid siis sel hommikul,
ühe hetkega kadusid,sa kuhugi ajusid,
nii kiirelt kord äkki,
teiste sekka kord vajusid.
Näha sain tõesti sind liig harva,
sinu juustki kord puutusin,
see tõesti siis tunduski sinus siid karva.
Tegelt südant mul paes,
vaevab tõesõna see meeletu tunne,
et sinulgi pole elus külluses õnne,
et päeval ja ööl aina nutad mind taga,
isegi vahest öösiti rahus sa maga,
miks täna jälle nüüd mõtlen sinu peale,
kuis sind nii tegelikult tõesti,
täna väga veel vajaks,
kuis tulla sinu juure tõesõna küll igaveseks ajaks.
Siis tõuseks taas päike,
minu varjude peal,
mis säraks seal igavest,
ega loojuks ta eal,
siis ma võtaks oma mured,
need viskaks mägede poole,
ise annaks omast hinge,
sinu sudame hoolde,
sina raviksid minust hinge,
kuni valud sest kaoks,
siis kasvaks kinni haavad,
mis hinges muutunud juba vaoks.
Öhtu saabudes näitaksid,
oma elust sina õnne,
öösel jutustaks mulle,
mis olla armumise tundes,
hommikulgi jalutaks-sinuga,
sellel kasteses aal,
päeval lamaksid minuga,
sellel jahedal maal.
Öö hakulgi jalutaks,
varasel maal,
sinuga korjaks sealt lilli,
sellel pimedal aal,
ei häiriks meid keegi,
siin selle maa peal,
ega lõhuks meist elu,
mitte keegi,
enam iialgi eal. |
