Kas sina ka tead,
armastus see olla ,tõesõna väga ilus,
kui selles vaid peitub kogu täius,
mured ja valud varjuvad selle taha,
ajades mõtte sassi,olles sinuga koos.
Kuid miks ikkagi täna täidab,
minu südant kõige vastu vaid viha,
haigus ja valu,
milleks vallutavad iha.
Kuigi aina proovisin elu elada täiuslikkuse poole,
elada oma elu sinus südamega koos,
tundes suvist kuumust,
puhumas tuulte hiile,
tundes sumedat suvist vihmast ööd,
või näha vaid sinuga,
külma karget talvist ööd.
Eks sa andnud mulle lootust,
eks täitnud sina ise,omast südamest ootust,
eks vastand siis sina minust vastamata reale,
või ehitanud sa asegi,
minu väsinud peale.
Eks võtnud mind vastu,
kui tulin kui hulgus,
olles elust väsinud,
või vihmast läbi märg,
eks õpetanud mind elama,
miks ikkagi end tundsin koos sinuga-
kui tolgus.
Eks kuivatanud pisarad,mis voolasid silmist jõena,
eks leevendanud seda tühjust,mis näis minus mäena.
eks toonud sellesse päeva,veidi päikese kiiri,
ja sellesse öösse veidike hellust,
kuid minu hinge sina külvasid,
vaid meeletult hullust.
Eks täitnud oma lubadused,mida nii meeletult vandusid,
eks jaganud omast armastust,kui sinusse nii andusin,
eks täitnud minu üksindus oma ligi olus,
enda embusesse sina oleksid siis pidanud,
juba võtma mind,
egas sinagi siis teadnud,
et meis peituval üksindusel,
võib olla väga kõrge hind
|
