Kas armastus vaid peitub,meis sõnade väes,
või kõndides mõõda tänavat,
sinu sõrmed on kinni,minu aheldatud käes.
Kas armastus on vaid meis öine tunne,
kui pärast kõike seda,vajud norinal unne,
on see vaid jõnks,sinu südame all,
või väljendudes selles,olles viimne popp,
meigi alla kord kaetud,kortsus näolapp,
järgides aega,olles viimne popp.
Kas armastus on see,kui kõõlud teise kaelas,
nuttes oma pisaraid,kaaslase õlga,
kas tõesti see siis ongi,maast korjatud armastus,
mis eales meid põlga.
Kas armastus on see,kui kaasas on roosid,
kas ikkagi see armastus,silma kui vaatab,
juskui miskit ta moosib.
Kas selles sõnas,peitub üksinduse tunnet,
või sisaldab see kõigest,vaid altari ees vannet,
Kas särab selles päike või hõõgub vaid kuu,
kas armastus võib tulla,lihtsast küünla leegist,
või äkki hoopis selles,kui vaatad end peeglist.
Kas armastus see loobib,eilseid vigu meil näkku,
või on see kui vaid,tühja-täis sõna kõlks,
mis lihtsalt sinu kõrvust,mööda nii vajub,
või on see kui hommikune udu,mis päikest kord nähes,
nii lihtsalt lajali ajub.
Kas armastus lõõb särama,meis kurvad silmad,
kas armastuses valged,kas sombused ilmad.
või on see kui kõnd,teistest palju kõrgemal,
oma argipäeva murelikust elust,mitmeid samme nii kaugemal.
Kas armastus võtab,või meile ellu,
midagi juurde kord annab,
kas tõeliselt puhas armastus,
elus hallidest pilvedest,meid eemale kannab,
Kas armastuse eeskuju,kord suudab meid kanda,
kas puhas armastus,suudab kätel kanda,
läbi tulest läbi veest,
kuid tõeline armastus,saab vaid tulla,
kaugelt muudtetud südamete seest. |
