See algas meist endist,kõik kord siit saati,
kui põgenemas nähti,ajast talve külma taati,
ja kui tulemas tunti,seda kevadist tuult,
tuues kaasa eneses soojust ja hellust,
sulatades lume maast,okstelt põõsalt ja puult.
Käeski ta ei hoidnud küll ometi mittemidagi,
kuid ta tuli liig järsku,teda ei ootand küll kedagi,
külvas maale rohelust,lillede õisi väljadele,
üle tlvise luitunud maa,see oli liig imeline meie silmis,
mil kevadine soojus elu roheliseks värvis,
seda tehti kõik selleks,seda oligi tegelikult,
meie eludele nii väga kord tarvis.
Kevad pani tilkuma jäätunud ojad,
sulades neist said laiad voolavad jõed,
sulatades ülesse lumised kristall pärlikeed,
punudes ümber puude lõhnavaid õisi,
ümber okste rohekaid lehti,
kevad suutis seda teha nii andekalt,
et imestusest vajusid,isegi suudki meis lahti.
Ometi meis kevad tegi suvele ruumi,
punudes kokku rohelist muru,
kuivatades maid metsi niite ja aasasid,
seda tehti meis kõike,meis meile meie elude pärast,
kuid kui mina sind viimati kord nägin,
sina olid ikkagi veel kurb,
sinus silad ei säranud,kevadise päikese särast.
No kas tõepoolest siis sellest ei liikunud sinus süda,
kui uus algav aeg,meis roheliseks kõik värvis,
kattes kinni selle mis näis halli värvi,
kas tõesõna,see ei suutnud sind aidata,
eks tulnud siis sealt minu juure,
proovides südamest tühjust sealt minule siis näidata.
Sest kevad pidi olema,meis kõigile millegi uus algus,
siis lootus meis tärkab,lahendus virgub ellu,
andes meile juure uut elu rammu,
sest kevadist värskust,
seda ootasimegi pikisilmi,kõik juba ammu |
