| Miks on see kiri sul, ema,
siin katkenud poolelt realt?
Kas sa ei tule siia enam
kunagi tagasi sealt?
Sõnade helisev kaja
jäädavalt vaikis su suult.
Härmatist alla veel sajab
kalmistu lehetult puult.
Keegi ei kohenda süsi,
leegile halge ei sea.
Miks enam ema ei küsi:
"Kas on sul halb siin või hea"?
Vastused vaikivad kivis,
tuul aina keerutab lund.
Haudade hääletus rivis,
puhkad sa igavest und.
Läksid siit viimase talve
viimasel lumisel teel.
Tasa nüüd sosistan palve,
sulle muemake veel.
Kannan su kalmule pärja
ma valgetest roosidest.
Suure ja pisaraist märja
tasuks su heade eest. | | Uno Sikemäe, ema, kiri, talv, roosid | | Lisas: ragged @ 2020-04-17 | Hinne: - |
| Üks mõte liigub peas kui höövel süsi,
siin pisarates peitus hingevaev.
On lilledel mu juures jälle püsi
ja küünlaleegist vastu vaatab aeg.
Ses ajas kuulen kodumetsa müha,
seal nutab vaigulõhnaline laas.
See paik, mis sulle lapsepõlvest püha,
on täna oma kaotust leinamas.
Need rõõmsameelsed naeratuste ajad
ja kodujärve taevavärvi veed.
Sealt kostavad veel mõned hellad kajad,
üks jäljepaar kui astuks koduteed.
Koos vaikselt vaatame veel küünlatulle.
Miks aeg nii kiirelt mööduda küll võis?
Laps tahtis rõõmu sosistada sulle,
käes koduaia kauneim lilleõis.
Ilm on me ümber kevadeiselt rõske,
kuid selles õhus liigub lõunatuul.
Me tunneme kui puudutaks siin põske
veel jumalaga jätuks ema huul.
| | Uno Sikemäe, mõte, lapsepõlv, püha, naeratus, kevad, ema, rõõm, lilleõis | | Lisas: ragged @ 2020-04-02 | Hinne: - |
| Suvepäike juba jõudis
varavalges minna teele.
Pilveturjal uljalt sõudis,
pillas pilgu siniveele.
Tahtsin teha kisa-kära,
näha oma päiksesära.
Kuidas saab siis mängumaa
olla ilma temata?
Liivakastist päike leidis
minu alles lõuna paiku.
Kui end pilve taha peitis,
tundsin suus ma nutumaiku.
Täna päike oi paha,
lehed põõsas krabisesid.
Minu liivakasti taha
vihmapiisad sabisesid.
Vihmasajust tuppa sooja
ema kandis siis mind süles.
Ütles: "Päikene läks looja,
hommikul ta tõuseb üles."
Ei ma teinud enam kära,
mul on oma päiksesära.
Kuidas saaks mu unemaa
läbi ilma emata? | | Uno Sikemäe, suvepäike, kisa-kära, liivakast, ema, päiksesära, unemaa | | Lisas: ragged @ 2019-12-01 | Hinne: - |
| Möödas küll aastad,
mil sind hällitas ema,
kuid iga aastaga
oled ühe noorem ja kenam.
Oskad alati elu sisukaks muuta,
palju teha ja palju suuta. | | sünnipäev, palju õnne, aastad, ema, noor, kena | | Lisas: ragged @ 2019-11-09 | Hinne: - |
| Ei see tänu tuhaks jahtu,
ei see aitäh ajas kustu.
Sügavale salajasse,
silmadesse, südamesse,
jäävad sädemed särama.
| | ema, süda, sära | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: 5 |
| Esimene õpetaja lapsele on ema,
emakeeles sõnu seadma õpetab ju tema.
Ema sõnad, häälekõla sünnist saati meeles,
ema hüüda suudad vaid oma emakeeles. | | ema, emakeel, õpetaja, sünd | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: - |
| Üks paik siin päikese all
peab olema hell ja hele,
üks paik siin päikese all
jääb armsaks südamele.
See paik on kodukolde ääres,
ema südame juures..
Sa alati võid sinna minna,
rõõmud ja mured hoiule anda. | | ema, mure, rõõm, päike | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: - |
| On teadmine, et sinus jätkub eluahel,
on tundeid, mida teistele ei näita.
On teadmine, et maa ja taeva vahel
ei suuda keegi sinu aset täita. | | ema, eluahel | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: 5 |
| Emad - te olete imepuud,
te okstelt nõrgub piima ja mett
ja igapäevast leiba.
Te olete soojus ja valgus
ja varjude mahedus.
Te olete värav olematusest
igiolevasse. | | ema, soojus, valgus | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: - |
| Emast mõeldes meenub hõbepaju.
Hall tüvi õnnelikult, kuigi veidi kurvalt
suurt koormat kandes vaikselt looka vajub.
Ja ikka käivad
rõõmumesilased võras
näljastena sumisemas.
Hall paju hellalt kõiki tulla laseb.
| | ema | | Lisas: ragged @ 2019-08-14 | Hinne: - |
| |
