| 1
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.
2.
Ma nägin unes --- Saatan kõneles
Su häälel. Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles: "Hoia.
Siin on surm."
3.
Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg ---
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee ---
tõeotsing,
otsus ja ots,
põrmust kui võetud kee.
| | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.
Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.
Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.
| | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.
Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise teel.
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
siin elus võetakse kõik sõnad suust. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.
Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.
Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Suur Surmaratas läbi rahva veeres:
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus.
Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada veel
see sajand?
Mis suudab mõte
selle tormi ees?
1983 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
1981 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures.
1980 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.
Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.
Küll oleks see vast jõud.
1980 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
