| Millal kõik see oli, kallis, millal. . .
Vari vajub üle väsinud suude.
Kõnnin külmal mullal nagu sillal
läbituntud tundmatusest uude.
See, mis elab, määrdub, väändub, voolab.
Me ei mõtle sellest enam, ega?
Sügis oma taevast juba soolab
suurte valgete kristallidega.
Meie nende all- kaks elus kuju,
kurgus jahe õhk kui lõikav teras.
Mõtlen: millal, kuhu jõuan koju,
peegeldudes kahes silmateras. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Õhtu valgus - pehme, imeline.
Metsad meenutavad
oma nime.
Sambla sees on
lapsesängi soojus-
siia, siia
päike äsja loojus,
siia valgus
päevavalgus maha
mitte sinna musta metsa taha. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Keskea piire rikkudes
tuleks üha harvemini kasutada lihtminevikku -
ainult ehk memuaarides ja kalmistukõnedes.
Lihtminevikuga pole lihtne elada:
niikuinii ei tea, kuhu kadus raha
ega viitsi uurida, kes saatis postkasti solvava sõnumi.
Tühja sellest,
masendus kondab niikuinii nürilt mööda nurgataguseid,
sosistades iga natukese aja tagant
kõikvõimalikest kohtadest:
unustasid, kaotasid, ununesid, kadusid...
Tühja sellest labasest lihtminevikust!
See-eest tundub täisminevik lausa täiuslikuna -
räägib tõtt. aga etteheiteid ei tee,
kahetsemisest kõnelemata:
olen olnud,
olen armastanud,
olen olnud armastatud!
(2007) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
surma varju,
nüüd on üks naer
poolt eelmist elu väärt.
(2001) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
On ajalik me laul - ükskõik kui ilus.
Meil pole tema üle kauaks voli.
Ka see, kes silpe sadu kordi silus,
teeb ükskord viimse laisa riimi: oli.
Ah, just se oli - ehataevas hele,
kui pehmeid sõnu õhku aurus suudelt,
kui meie odavaile mütsidele
kuldmünte kukkus igavestelt puudelt...
(1998) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Sind ma tahan armastada -
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe
talveräänne isamaa!
(1988) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Sa seisad seal, ja õhuke on uks
kui käsulaud, kus tähendus on tähis.
Kui tähemärke sa ei märganuks,
uks näinuks habras nagu pabermähis.
Su kõhklustel on kuumav hingeõhk,
ja pilk mul kibedaks saab teispool ustki.
Toas pole hubasust. On pingerõhk,
on ahvatlus, soov varju leida kustki.
Me vahel pole ust, vaid sein on see -
on vahesein, mis tehtud ühel meelel.
Käepidet kumbki märkama ei tee,
seesama "seesam, seesam" seismas keelel.
Nüüd kõnetan su kätt ja mitte sind.
Ning lendu tõuseb ukselink kui lind!
(1975/1976)
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Surusid mind sülle.
Hoidsid kõigest jõust.
Aga ma ei naernud.
Olin teisest tõust.
Surusid mu käsi.
Voog käis läbi luust.
Aga ma ei nutnud.
Olin teisest puust.
Võtsid minu mõtted.
Võtsid lahti koost.
Aga ma ei olnud
aruandjast soost.
Leidsid iseenda.
Kõnelesid muust.
Siis ma enam polnud
üleüldse puust.
(1976) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Kuis kõik jääb, kui jälle lähen,
et ei iial tulla?
Kas ka siis on samad tähed
üle märja mulla?
Kas ka siis on samad laulud
sinu suul, mu sõber?
Kas on ikka kraavi üle
remmelgate hõbe?
Ei, ma tean: see nii ei tohi,
nii ei saagi jääda -
samad lilled on, ja rihi,
ent on teised päevad.
Ma ei kurvasta, kui tunnen,
et sul siis on parem
või ka halvem - ükski tunne
nii ei jää kui varem.
Palju jääb, kui jälle lähen,
valutama siia -
tean, et suudan õige vähe
endast kaasa viia.
Kui on lõppenud mu reisid,
tean: kord tuleb sajus
minu võõras, halvem teisik
pettuma ses pajus.
(1965)
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Täna ma luuletan läbi öö,
see on lihtne, mehine töö,
see on harras, tõsine öö -
sina magad, ja mul on töö.
Sina magad, sa ootad last,
mind ei oota sa nõnda enam,
-olgu, ah olgu sul rõõmu tast!-
mind ei oota sa nõnda enam.
Luuletan üksinda läbi öö,
see on lihtne, see polegi töö -
lihtsalt luuletan läbi öö.
Sina magad, sa ootad last.
...väsiks see maailm vaid vihkamast | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
