Sa seisad seal, ja õhuke on uks
kui käsulaud, kus tähendus on tähis.
Kui tähemärke sa ei märganuks,
uks näinuks habras nagu pabermähis.
Su kõhklustel on kuumav hingeõhk,
ja pilk mul kibedaks saab teispool ustki.
Toas pole hubasust. On pingerõhk,
on ahvatlus, soov varju leida kustki.
Me vahel pole ust, vaid sein on see -
on vahesein, mis tehtud ühel meelel.
Käepidet kumbki märkama ei tee,
seesama "seesam, seesam" seismas keelel.
Nüüd kõnetan su kätt ja mitte sind.
Ning lendu tõuseb ukselink kui lind!
(1975/1976)
|
