Nii vaikne õhtu on, et hangub hingeõhk
ja mõte mälu puutumata lahkub.
Kaob kätepuutest tahe, pinge, rõhkl,
usk ununed ja kahtlus meelest lahtub.
Sel õhtul puudub maitse, olek, vorm.
Ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi.
Käib akna taga klaasistunud torm
ja üle läve astuda ei tohi.
Nii vaikne õhtu on, et ühe mõtte lend
kui taevamürin kõrvadesse kostab.
Näib, et sel õhtul liigutada end
vaid laps, kes ilma sündimata, oskab.
1973
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Ainult see, kel kergust piisab,
lendab vabalt läbi maikuu,
tundes, kuidas mahlapiisad
sulatavad lumelaiku
rinde all.
Kõik eluraskus
kahe käena lasub taskus
enne tööd ja pärast tööd,
enne ööd ja pärast ööd.
Hetkemälu kargus, kergus
liikmeid, liigutustes, ergus
ahmib õhku - ergas, kõhn.
Õhk on hing ja õhk on lõhn!
Rasked mõtted lagunevad.
Sõrmeotstes, juuksesalgus
tuikad uue tunde algus-
põhjaliku nagu kevad,
pealispindse nagu valgus.
1985
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Üks väikesi ja vaikseid õhtupooli,
kus päikselaike seinalapil lesib,
kus pehme riie roomad üle tooli
ja klaver tuksub aega tasakesi.
Ei ole mingeid muresid ja hooli,
suur päevapaiste tahte puhtaks pesi.
Ja vekker keerab talitsematult nooli
ning köögis tiksub samas taktis vesi.
Kõik mõtted käivad nagu kooliplikad
käevangus vahetunnis- sääred pikad,
suus saladused moonisaia maiku.
Kord üks, kord teine astub päikeselaiku,
kõrv ette kartmas tunnikella kaiku,
mis viskub läbikäimisse kui vikat.
1978
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Põllumehed on öid-päevi rüganud,
leivahinda ja tarvidust teades.
Punapruunid kombainid on püganud,
kuldsed põllud kõik siilipeadeks.
Varsti lindude ränd läheb lahti, sest
traadil seltsis õpetab pääsu. . .
Kuuled: Vihikud sahinal sahtlitest
juba otsivad väljapääsu. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Kui kollane võilill on päike-
soe lillelõhn juures on tal.
Sa endale tundud nii väike
nii puude kui päikese all.
Suur heinakõrs sulle on suuni,
kuid putuka jaoks on ta puu. . .
On heinakuu, jaanikuu, juuni-
kuum maasikamaitsemiskuu!
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Mäletan, kuidas su käe all
avanes punane pluus.
Päeval, jah südapäeval
öö sosin põles su suus.
Süttisid sõrmed mu õlal,
õhk oli kumisev - kuum.
Viimsel kui viipel ja sõnal
sees oli tuline tuum. . .
Kuidas ma tahtsin näha
lumetuiskude sees,
tunda su tumedat naha
kaitsetust räitsmete ees!
Kuidas ma armastasin!
Läbi nii liha kui luu
julmalt kui poolelus masin
lõikab su kohusetruu
sünge pilk. Armastasin.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Nii nagu kõik.
Jah, samamoodi kingad
ja samad sõnad, sama sulepeagi.
Niisama tihti sama õhku hingad
kui naaber, kelle nime sa ei teagi.
Üks aeg meid nõnda ühtemoodi teeb, et
end üksi tunneme ka ühes olles.
Ühtsama naeratatuski - tuimalt luubet -
me vahetame nagu palli volles.
Jah, nagu kõik.
Suur mure vaid ei sega
meid omavahel. Uksest sisse põikab
ning neitl, kes sünnilt suure südamega,
skalpelliga ta liigse rannust lõikab.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
On juunikuu, jaanikuu, juuni,
ma valmistun alles sünniks,
seepärast sind, paljast ja pruuni,
võin vaadate kauem kui sünnis.
Võin vaadata lihastest luuni-
näen läbi nii kurgust kui kõhust,
võin vaadata südamest suuni-
pool, kolmveerand sinust on õhust!
ja õhus on toomingavalgus
ja hämarad kiriküüdid,
ja paganlik jaanikuu algus,
ja kristliku kiriku müüdid.
On õhus mu sündimiskünnis,
on jaanikuu-juunikuu-juuni. . .
Kõik alles on.
Alles ma sünnin,
ja küünitan kohe su suuni.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Põlvede kriimud, sõrmedel metsvaarikate verd,
kõnnin piki odrapõllu kuiva kollast merd.
Õllevili, kruubivili seisab nagu sein.
Marjamannerg lõhnab nagu metsik koduvein.
Veri veele i tea, mis lõikus, mari - mis on moos.
Küpsus, ootus, viivitus on ühes viivus koos.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Teeskel, et ei tea.
Põllukünka tagant tõuseb pilv kui lapsepea
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Sõnade sära on luhtunud.
Miski on minemas nurja.
Sinuga, armas, on juhtunud
midagi kurba või kurja.
Lihtsaile lauseile lisatud
oleks kui poolmurtud paasi,
mõrane peeglitükk visatud
silmade suurendusklaasi.
Mõtted on laokil, ja riivata
oskab neid valusalt kohe
pisike, pahema tiivata
sündinud pääsuke - ohe. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| |
