Üks väikesi ja vaikseid õhtupooli,
kus päikselaike seinalapil lesib,
kus pehme riie roomad üle tooli
ja klaver tuksub aega tasakesi.
Ei ole mingeid muresid ja hooli,
suur päevapaiste tahte puhtaks pesi.
Ja vekker keerab talitsematult nooli
ning köögis tiksub samas taktis vesi.
Kõik mõtted käivad nagu kooliplikad
käevangus vahetunnis- sääred pikad,
suus saladused moonisaia maiku.
Kord üks, kord teine astub päikeselaiku,
kõrv ette kartmas tunnikella kaiku,
mis viskub läbikäimisse kui vikat.
1978
|