| Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.
Õielehti loeb ja poetab,
vaatab --- eemalt tuleb, toetab
planku pime purjus mees.
Hirm ja häbi, purpurkuma,
süda taob kui kahvatuna
tõuseb trepilt, ootab ees. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus.
vaimne igatsus.
Nii naiivne, napustavalt puhas ---
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.
Näol pole nimesid.
Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---
s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Loomihu ihkab elavat ja sooja,
ent külmil kõrgustikel ekslev vaim
ei leia rahu.
Mis see on, oh, Looja,
ürgmõte,
millest elus aimu sain?
Peod kobamas on igikonarlikku
inimlikku kogemust.
Ja öö
viib märkamatult ära
igavikku
tuhkpimeduses vargsi hõõgund söe. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Oma loomanäo lähendad järsku nii loomulikult,
otsekui läheksid jõe äärde jooma.
Tunnen, et peaksin tõe tumedat vett
Sulle tooma, aga ei oska. Kui teaksin,
teeksin vist teisiti.
Nii olen vait.
Su silmade selgus on segi kelmi
keerubiilmega. Heleda pilvena
keerdud mu ümber,
küsides.
Vait olen, vait. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
