| Mees istub, pilgus igavikusära
ja vaatab,
meelekohas tume tuik,
kuis naine, kandes endas kallisvara,
sääl läbi aia
läheneb kui luik.
Pilk puhkab pilgus,
huuled avanevad
ja lihtne sõna puhkeb nagu lill.
Pulss tuikab, süda tuksub:
kevad, kevad!
Laps liigutas end ihus, pillavhell. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget katust.
Me surnutest rääkisime
ja imest veel sündimatust.
Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja ---
ja põlatu ülenes.
Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Suits ja udu, sammaldunud kivi,
hahetusse tõusev karjamaa,
jahe. Tõmban hõlmad vaheliti.
Tuled ka?
Kulu põletatud. Varjulinnad
saanud suitsuks, uduks, hajunud.
Puhast tunnet, kuhupoole minna,
olen tajunud. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mu viimne kirg on ligi lund
surmhele, kirgas, seletund.
Saand lõppeks otsa võigas sõit.
Sääl taevapiiril tõuseb koit.
Mis pimestav ürgvalgus see!
Ma tuigun otse taevasse.
Käed sirutan: oo, hiilgav võit!
Ja siis on kõik.
Jah.
Siis on kõik. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.
Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.
Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...
Nüüd, lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
shampanja!
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
