Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.
Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.
Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...
Nüüd, lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees. |
