| Lennates, hõljudes taevas
püüeldes hingede poole
lahti saan murede vaevast
ringi sean saalis ma toole
Eirates keelates valusid
siluda pinda mis kare
piina mis sina kord talusid
alles sest vaid ahervare.
On iidolid kes surnud ammu
on kaunid, kes läinud me seast
kas leidub meist piisavalt rammu
et üle saaks peamisest veast.
Oleme ükskõiksed.........
On saal kuid puuduvad mõtted ja ilusad hinged
on alles vaid kohustus ning sunnid pinged... | | Krahv | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Nii mõnes mõttes jäänud liiga kauaks
ma olen olnud liiga kaua siin
saab kord see koht ka minu hauaks
jääb olemata igaviku piin...
Ja kauguses näen tühjust vaid
ei näe ma sisu, milles leian tera
kui keset merd ma üksikuna laid
kui keset kosmost hõõguv kera...
Nii reisin keset tühjust, valgust
millel pole oma ranget joont
kui Jumal keset viimsepäeva algust
ma iseennast ohvriks toon. | | Krahv | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Kui lahendada elusõlmi
keset sume suvist ööd
lahti lüües mantlihõlmi
tehes oma musta tööd.
Olen surm ja külvan halla
olen mees, kes eal` ei sära
eales ei löö hõlmi valla
kunagi ei tekita ma kära.
Olen tühjus, keset ruumi
kohati ka mus on sisu
puudutades huuli kuumi
ära minult hinge kisu.
... sest kõrvetad ja haiget saad
kui tahad tabada sa mind
ja surres puudutad sa maad
on sinu hing, mu elu hind.... | | Krahv | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Unistus kui täitumata muinasjutt
kui mõttelend mil puudub alus
ta lendab, justkui oleks rutt
kui kaotan ta, mul on nii valus...
Kui päikseloojang, hommikune eha
ja küünlavalgus südaöises linnas
ja olukord, kus pole midagi mul teha
ning püstol meelekohal vinnas...
Kui valgustatud sillad, neiu kõrval käib
kõik mis on kaugel, minevikus olnud
nii imekaunis, lausa ideaalne näib
kust tean, et unistus see polnud... | | Krahv | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
Lihtsalt kõrini on sellest, et kõik läbi enda triivib,
ja siis tahtlikult või tahtmatult see kõik ka südant kriibib.
Ja vahel tundub, et sõnaõigus puudub.
Tuttav tunne mis?
Ja kõik nii lihtsalt läbi elu kuuldub.
Leidub aegu, mil ma ei olegi vist.
See tähendab ma keeldun eksisteerimast.
Aga siiski tahaks teada mis on see elu?
Ja tõesti see on ka minul?
Tahaks teada miks see kõik sõltuma peab teistest,
kas sulle siis ei tundugi see veider?
Et nagu olema peaks see sinu , sinu,
aga juhtimine selles kuidagi ei võta vedu.
Vahel uurin- puurin kas ma ikka olen elus,
tahad teada kuidas järeldan ma EI?
Vastus peitub valu lihtsas ilus,
selles, et ka veri mind ei kõiguta,
ükskõik kui palju mind ribadeks ei lõiguta.
Ja ka lihtne fakt on tõesti see,
et kui lähed sina, tuleb uusi veel.
Lihtsalt olen nagu läbikäiguhoov,
elu taodelda ka minul oleks soov.
Ja tea, et kui lähed, mina jään,
valu kustub kiirelt, nagu kaugenev hääl,
mis kumiseb mul kõrvus vahel mõttemaailmas,
kui järjekordselt veendun: MiND POLE OLEMAS! | | MaCa | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Kuis oleks kõndida vaikuse radadel,
vihata vihkamist,
lasta puhata südames valudel sadadel,
proovida tihkamist,
kuis uskuda õnne-
sest kõnesid, tunda külmakargust,
näha neid põhjuseta imesid mõnesid,
põlata argust,
kuis mõista mis õige mis vale,
ehmuda vilgust,
vaadata mööda palgest mis kale,
hirmuda pilgust? | | sygnus | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
Mööda põski voolavad pisarad,
enam millestki mõelda ma ei suuda.
Üks osa minust kui surnud on,
mitte miski seda enam ei muuda.
See piin ja valu mida kannatama pean,
on liiga võimas et vastu hakata.
Kuid sulle andeks andeks andes ma tean,
et saad lõpuks ometi rahus puhata.
Minu südames elad sa igavesti edasi,
minu mälusse jääd naeratades.
Ja kuigi mu silmad täituvad pisaratega vägisi,
püüan naeratada,sest sinu palve oli see... | | Kallikera | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Auuuuuuuuuuuuu,
ulub üksik hunt täiskuu poole,
lootussäde tema silmis,
on kustumas,
vajumas öiste varjude vahele.
Kõik kuulevad ta häält,
kuid ei hooli temast,
tema igatsusest läheduse vastu,
tema armastusest,
tema valust,
ta võiks ulguda,
karjuda,vaikida,
vahet pole, sest keegi ei hooli,
tema tulevik näib tume,
ta on määratud üksi olema,
ilma armastuse ja helluseta,
kuni ta üksindusse sureb...
Mina olengi see üksik hunt... | | Kallikera | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Musta rüüga on nüüd ääreni õmmeldud õu,
taevalaotuse embusse haaranud öö,
sünge prügikasti äärest vaatab koeralõug,
kuis pime haldjas tähed särama lööb. | | libliklind | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Elus on hetki
mil tuleb meenutada möödunut
ja tihti neil hetkeil
tahab süda rebeneda tükkideks
just sellel hetkel
võib meenuda mõni kadunud armastus
ja hetke möödudes
meenuvad pisarad, mis sai tema pärast valatud
sest neil hetkeil
kistakse lahti vanad haavad
kuid järgmine hetk
peaks kuivatama vere nende haavade ümbruses
Aeg parandab kõik haavad
kuid Sinu löödud haavad on liiga sügavad selleks! | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| |
