Auuuuuuuuuuuuu,
ulub üksik hunt täiskuu poole,
lootussäde tema silmis,
on kustumas,
vajumas öiste varjude vahele.
Kõik kuulevad ta häält,
kuid ei hooli temast,
tema igatsusest läheduse vastu,
tema armastusest,
tema valust,
ta võiks ulguda,
karjuda,vaikida,
vahet pole, sest keegi ei hooli,
tema tulevik näib tume,
ta on määratud üksi olema,
ilma armastuse ja helluseta,
kuni ta üksindusse sureb...
Mina olengi see üksik hunt... |
