Lihtsalt kõrini on sellest, et kõik läbi enda triivib,
ja siis tahtlikult või tahtmatult see kõik ka südant kriibib.
Ja vahel tundub, et sõnaõigus puudub.
Tuttav tunne mis?
Ja kõik nii lihtsalt läbi elu kuuldub.
Leidub aegu, mil ma ei olegi vist.
See tähendab ma keeldun eksisteerimast.
Aga siiski tahaks teada mis on see elu?
Ja tõesti see on ka minul?
Tahaks teada miks see kõik sõltuma peab teistest,
kas sulle siis ei tundugi see veider?
Et nagu olema peaks see sinu , sinu,
aga juhtimine selles kuidagi ei võta vedu.
Vahel uurin- puurin kas ma ikka olen elus,
tahad teada kuidas järeldan ma EI?
Vastus peitub valu lihtsas ilus,
selles, et ka veri mind ei kõiguta,
ükskõik kui palju mind ribadeks ei lõiguta.
Ja ka lihtne fakt on tõesti see,
et kui lähed sina, tuleb uusi veel.
Lihtsalt olen nagu läbikäiguhoov,
elu taodelda ka minul oleks soov.
Ja tea, et kui lähed, mina jään,
valu kustub kiirelt, nagu kaugenev hääl,
mis kumiseb mul kõrvus vahel mõttemaailmas,
kui järjekordselt veendun: MiND POLE OLEMAS! |
