| Õitsvas orus, puude vilus
Istus neiu allikal,
Vaatas, kuida selge vesi
Keerles mäe seest kolinal.
Palavalt ta süda tuksus,
Värisedes vottis ta
Külma vett, ted’ tibatades
Oma poue sormila:
„Minu poues leekiv palav
„Mässab ilma otsata,
„Jahe allik oma veega
„Jahuta mo südant ka!
„Oh see süda, kord ta oli
„Selge kuin see allikas,
„Vagad lustilaulud käisid
„Tema ümber mängimas.
„Vaga, lapselike tundmus
„Ehitas ted’ ohinal,
„Nagu allik lahe, puhas
„Tuksus ta mo rinna all.
„Aga hiljem tuli peigmees,
„Peigmees, puhas nii kui kuld;
„Viskas minu südamesse
„Lokendavat elutuld.
„Süda leegib alles lokkes,
„Peigmeest – kattis jahe muld!
„Jahe allik, maa seest tulles,
„Jahuta mo elu-tuld!”
„Nonda eluoitsev neiu
Ohkas, kaebas südamest,
Allik – ei ta kuulnud seda,
Ei ta lausnud sonakest.
Tasa tema hobe laened
Veersid mulla südamest,
Kadusivat oitsva orgu,
Öite alla tasakest. | | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust(1) omale otsida?
Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
(1) igavikku
| | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
teist südant, kes truu armastuses
kõik tahab kanda sinuga:
kui rõõmupuna palgis kuumab,
õnn südant ajab tuksuma:
oh kadedat m a a i l m a ära
siis hüüa seda kaetsema!
Käi sirgel sammul õiget rada!
Ei kuningaid - kas kähiseb
maailm ka - tohi sina karta!
Kuid k u r i veri väriseb!
So Looja ette ööse varjul
sa oma põlved nikuta
ja palu: "S i n u sõna sündku!"
M a a i l m a - ära rooma sa!
Ja tuleb ülevelt sull', süda,
kord kõige raskem karistus,
siis täielt muu kõik maha jäägu -
kust tuleb haav, s e a l t parandus!
Ja tahaks lõhkeda ka süda:
jää vait, jää vait ja kannata!
Kui sina tead ja Isa taevas -
m a a i l m a - ära hüüa sa!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| So riik on lõpnud, ränge talve!
oh tere, tere, kevade!
Puuoksake taa paisub mahlast
ja laulud täitvad südame!
Nüüd rohelises riides kõnnib
noor lootus õits'ja vainu peal
ja jälle heliseb mo kõrvu
ta imelik, ta magus heal!
Oh hing, sest heida, mis sind koormab,
nüüd kindlal meelel hauda sa!
Kui linnuk'seks veel pead end muutma,
kes taevast mõedab tiivaga!
See, kes võis kibuvitsa põõsalt
neid punaõisi meelita',
see s i n d ka raske valu koormalt
saab noore jõule aitama!
Ja olgu tee sull' ka veel pime
ja olgu raske sinu süüd,
oh usu: suurem on ta heldus,
veel suurem tema armuhüüd!
Oh lase, lase südamesse
suurt suistepüha koitu sa
ja looda! Tuleleegist pead
ja Vaimust uuelt sündima!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: 2 |
| Tee lahti, arm, nüüd oma süda,
vaat, tulnud jälle kevade,
Ja tema terad, õied, laulud
meid teretavad uueste.
Tee lahti, arm, ka oma süda,
külm, lumi kaob pääva eest:
las' armupäikest sulatada
ka külmad hangud südamest!
Tee lahti, arm, ka oma süda,
noor tuul kõik hüüab õitsele:
las' tõusta rinna põhjast õilmed
ka, armuõilmed ülesse.
Tee lahti, arm, ka oma süda,
vaat, kuida loomus tõttada
kõik püüab, enne talve külma
täit suverõõmu maitsema!
Oh kas siis südant üksi tahad
vait jätta, tuimaks, armuke?
Oh soenda tend, elul' süüta,
tee lahti, lahti südame!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui näed kuskil rõhutud
üht südant, valust koormatud:
kas süüdlane, kas süüta ta:
oh halasta ja kannata!
Vaat, mäe otsas kasvavad
nii noored, rõõmsad kasepuud:
küll tihedad nad, nägusad
ja - ladvad siiski kõverad.
Ei tea, m i l, ei, k u i d a, sa,
kuid seda mõista arvata,
et tuulehoog neid vintsutas
ja nende ladvad lagestas.
Nii elu meiega just teeb.
ta lõhub noored südamed,
neid võera tee peal' käänab ta,
Mil? Kuida? Seda näe sa!
Kuid musta rada seletad,
sa vaikset haava üksi nääd:
ei, kelle sõrm tend haavatas,
kui palju süda kannatas!
Rõõm ühte nägu ikka teal -
valu käib ise teede peal.
Kas süüdlane, kas süüta ta:
hing, halasta ja kannata!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kasepuu, sa üksi seisad,
seisad, lage lehtedest,
kasepuu, sa nagu unes
kastet saadad okste seest.
Vihma kombel maha langeb
ta kui nutupisarad -
kasepuu, kas sa ehk meele
noorus'päivi tuletad? -
Tuletasid tundi meele,
mil sa nuppu ajasid,
mil sa lootuses ja hirmus
kevadet veel ootasid;
noore tuule tiiv siis sinu
ilu välja meelitas,
õiega ta õhku täites
tänu andsid naerates.
Nagu neiu noorus'ehtes
seisid mõttes, ilus sa...
Ja so lehe vahel võtsid
taeva lauljad pesita';
õnnega so oksi täitsid,
suureks said, - siis lendasid
oma teed - siis tormid tulid:
paljaks, puu, sind riisusid!
Torm ja tuul ja vihmahoogud
noorelt võtvad kinnita':
vanaduses vaeva toovad,
raske, oh, neid kannata'!
Ja sull' meele tulid päävad,
kus veel päike hiilgas teal, -
kus so halja okste varjult
kostis karjalaste heal - -
Kasepuu, siis nagu unes
kastet maha kõiksid sa:
et sa silmavett vist nutsid,
arvasin ma salaja.
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| So isamaa, so usk, so rahvas -
kas tunned kuskil kallimat?
Kas tead sõna, mis veel tungi'
võib südamesse kangemalt?
So isamaa, so usk, so rahvas!
See sinu ülem varandus
ei ööd sul, pääva meelest mingu,
ei õnnes ega õnnetus'!
So isamaa, so usk, so rahvas!
kui iial aeg on, tuleta
neid sõnu meele - nüüd ta tulnud!
Nüüd astu ette hoidmata!
Nüüd ära väsi ülespoole
sa ülenda' kätt, südant, meelt!
Nüüd ära jäta trooni ette
sa kanda kanget palve keelt!
Mo isamaa, mo usk, mo rahvas,
mo püha, kallis emakeel!
Et otsani mo omaks jääksit',
et hallid juuksed nääks teid veel!
Oh armu Jumal, keda inglid
ja lilled väljal hüüavad:
las' prii, las' truu, las' vaga nähä
mind surres veel mo isamaad!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truu'us, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.
Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu nääb,
su õnnetusest osa saab!
Kui inimeste liikuvad
au, kiitust, sõbrust tunda saad,
kui kõik sind põlg'vad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad -
siis emasüda ilmsiks lääb!
Siis veel ü k s paik sull' üle jääb,
kus nutta julged igal a'al:
truu, kindla emarinna naal!
Mõnd' kallist südant kautsin,
mis järel' nuttes leinasin,
aeg andis teist mull' tagasi:
ei e m a s ü d a n t - iialgi!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Käsid lindu sa: "Oh tule
müüri vahel' elama!"
kostab ta: "Ei iial jõua
inimene, seda ma!
Lausa tuule väel tiiva
pean tõstma, hõiskama
rõõmulaulu taeva poole!
Priiuseta sureks ma!"
Käsid lille sa: "Oh jäta
päike maha, hellake!"
Kostab ta: "Ei iial jõua
seda mida, inime'!
Sügavasse põue pean
tema terad tõmbama!
Ehitab mind, suureks saadab -
päävata pean surema!"
Käsid südant sa: "Oh muuda
külmaks end kui talvejää!"
Kostab ta: "Ei elades ma
seda jõua! Iialge!
Armastus mo ülem vara,
jõudu, rõõmu annab ta
elades, mind valus trööstib -
sureks armastuseta!"
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
