Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust(1) omale otsida?
Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
(1) igavikku
|
