Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
teist südant, kes truu armastuses
kõik tahab kanda sinuga:
kui rõõmupuna palgis kuumab,
õnn südant ajab tuksuma:
oh kadedat m a a i l m a ära
siis hüüa seda kaetsema!
Käi sirgel sammul õiget rada!
Ei kuningaid - kas kähiseb
maailm ka - tohi sina karta!
Kuid k u r i veri väriseb!
So Looja ette ööse varjul
sa oma põlved nikuta
ja palu: "S i n u sõna sündku!"
M a a i l m a - ära rooma sa!
Ja tuleb ülevelt sull', süda,
kord kõige raskem karistus,
siis täielt muu kõik maha jäägu -
kust tuleb haav, s e a l t parandus!
Ja tahaks lõhkeda ka süda:
jää vait, jää vait ja kannata!
Kui sina tead ja Isa taevas -
m a a i l m a - ära hüüa sa!
|
