| Vean seljakotitäit õunu,
mis äsja korjatud sai
sealt, kus ei tarvitand jõudu
puu otsa ronides, vaid
teel läbi linna neid käsi
jalgteedelt noppis kuis sai.
Ei tohi ära ma väsida,
retke algus see vaid..
Torus huultel viliseb siis
tuulest võimendatud viis.
On silmalaud vajund alla,
et näha, kas kinni on veel
mu saapapaelad, kuid tallad
on jäljetult kadunud, meel
siis püüab lohutust leida:
ehk kulund nad olid? ja veel:
end polnud vaja neil peita?!
Mida ütleb nüüd mu meel?
(Torus huultel viliseb siis
tuulest võimendatud viis.) | | õun, elu, kahtlus, teadmatus | | Lisas: ragged @ 2012-02-16 | Hinne: 5 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Ürgelu | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Miks?
|  |
| |
