| Vean seljakotitäit õunu,
mis äsja korjatud sai
sealt, kus ei tarvitand jõudu
puu otsa ronides, vaid
teel läbi linna neid käsi
jalgteedelt noppis kuis sai.
Ei tohi ära ma väsida,
retke algus see vaid..
Torus huultel viliseb siis
tuulest võimendatud viis.
On silmalaud vajund alla,
et näha, kas kinni on veel
mu saapapaelad, kuid tallad
on jäljetult kadunud, meel
siis püüab lohutust leida:
ehk kulund nad olid? ja veel:
end polnud vaja neil peita?!
Mida ütleb nüüd mu meel?
(Torus huultel viliseb siis
tuulest võimendatud viis.) | | õun, elu, kahtlus, teadmatus | | Lisas: ragged @ 2012-02-16 | Hinne: 5 |
| See ongi õnne algus,
otsida armastust kõikjal - otsida iseendas,
tõdeda vahel, et elu meist mööda lendab,
leida sügavat õnne - see võib peegelduda su armsama pilgus
inimlik kogemus, aimdus - olla ise valmis andma kui ootamatult ta ilmub,
on kahtlused - hirmud, mis õnne püüavad peita...
kas pole tore, et elul nii palju tahke on peidus
ja siis, kui lõpuks õnnelik oled - ongi armastus, unistus leitud! | | õnn, armastus, elu, kahtlus, hirm, unistus | | Lisas: ragged @ 2007-07-17 | Hinne: 2.67 |
| |
