|
 |
Värsked luuletused |
 |
| |
|
|
| Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.
Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, —
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!
Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, —
oh issand, halasta!
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| 1.
Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.
Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik,
su komme — valgust täis.
2.
Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.
Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame —
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| 1.
Ta viskas lõkkeid ülesse:
all piinas pitsitus.
Kas oli parem pilve all
kui ma sees kitsikus?
2.
Ta jahtus ära, langes tuhk
maa pääle maha.
Nii taevani tõusnud kirge
näed rämpsuna maas —
kivikski kerge!
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda
oma hinge kõrguse tunnil:
kes leidis kõrgema jumala —
ja põlvitas südame sunnil —
see põlvitas pühal minutil
ise enese hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai siit nüüd kätte.
Sest kõik, mis suur oli hinge sees,
arm võttis vastu selle:
ja sääl ta teistkorda kujunes —
säält andis ta tagasi jälle.
Sest ikka hävitavad jõud,
kui võisid kord ühendust tuua:
sääl üheks saades suur oli sõud, —
suurt võis see silmapilk luua....
— — — — — — — — — —
Kes sellel pühal minutil
läks elutähest mööda,
see kustus, kadus jäljetult,
kui täht, mis valgustas ööda. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mu ilus kullakene,
mis mõtled nüüd jälle sa?
Pääd kumardad armsast' alla
ja naeratad salaja.
Mu ilus kullakene,
mis teen ma sinuga?
Sul on nii ilusad silmad
ja mehele tahad sa. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mu ees on surm,
ma tunnen ta vina.
Ja säälpool on nurm,
kus õitsed sina.
Küll ilus on nurm,
kus õitsed sina.
Mu ees aga surm,
ma tunnen ta vina. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Oh sõbrad, ei lase ma öelda,
et oleks nii haige ma.
Ja et ma terve oleks —
ma seda ei ütlegi ka.
Ma olen nõnda terve,
et rahvas kõik minu ees,
kes nõnda vigane, haige —
enda vigu näeb minu sees. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.
Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.
Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!
Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.
Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.
Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ja tume taevas, tume maa:
nii armas, armas mulle ta,
silm paremat ei kannata.
Ja väli must ja murelik,
siin vanemate minevik:
kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa.
Kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa:
nii armas, armas mulle ta,
meel paremat et kannata! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| | | | | |
