| Näed kõrged pilved lendvad
tuule tiivul üle maa -
nendega ma sooviks sõita
sinu juure lendada!
Tunned tuule kerget õhku
oma ümber mängivad -
minu hinge igatsused
kaugelt siis sind hüüavad!
Pääval sinu poole pala
soovimine ulatab,
ööse mõte, meel ja süda
unes sinu kuju nääb.
Aga samm jo mullapinnal
juurdub, paika leiab ta:
ei sind jõua pilve rutul,
tuule tiivul tereta'.
Nõder s õ n a, ta siis olgu
tunnistuseks, neiu, sul,
et mo ülem mõte, vara
oled õhtul, hommikul!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Õues armsast' linnud laulsid,
magama nüüd jäänud nad,
tiiva alla pead matsid,
pesas hellast' uinuvad.
Luhalt hüüab üksi veel
rohutirtsu hele heal -
lapsuke, nüüd heida sa
rahulist' ka hingama!
Õues armsast' lilleõied
nikutavad kõrre peal,
magavad, kuu paistel hing'vad,
magust und nad näävad teal.
Õunapuu ka uinistab,
õits'vaid oksi liigutab -
lapsuke, nüüd heida sa
rahulist' ka hingama!
Uni tuleb udujälgil,
läbi akna vaatab ta,
kas ehk lapsuksed veel kuskil
ülevel peaks olema.
Kus neid leiab ärkselt, seal
tasa heidab kulmu peal' -
lapsuke, sest heida sa
rahulist' ka hingama!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Lenda, lõo, lenda, linnu,
üle metsa pääva, ööd!
sõna armukesel' kanna,
kes nii kaugel kõnnib teed:
Ütle, kuis nii kangelt koormab
mure südant, hinge mul;
räägi, et ma rahu leia
ööd ei pääva kusagil.
Lenda, lõo, lenda linnu,
üle järve, üle maa!
Ütle, et kui kaua viibib,
surmale saan langema.
Haua künkal rohukõrsi
taev' vihm siis niisutab -
haua kõrvalt sinu laulul
peig mind muidu teretab!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kas üsna meelest ära läinud,
see tund sul üsna unund, mil
mo kõrvas kodu puna palgil
sa seisid kõrge kase all?
Seal hüüdis ööpik, lilled kõik'sid
nii hellaste, kui kuulaksid
nad sinu sõnu, tähed kõrgelt
kui meie õnnest osa said!
Nüüd? Teiseks, teiseks kõik on muutnud!
Sest sinu s ü d a teiseks läks!
Ei laula lind, lill ammu närtsind,
ja tähtede hulk alla läks.
"Mispärast?" pärid sa - oh küsi
sa oma südant, armuke,
Ja kuula! kuula! küll ta kostab:
"Eks kata mind ka pime öö?!"
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Veel hiilgvad kõrges taeva külges
kuldtähed vaikselt, tihedalt, -
ei armukest ma enam leia,
kes m i n u l' läikis heledalt.
Veel kostab ööpik võsandikust
mull' kõrvu hale lauluhealt; -
ei t e m a healt ma enam kuule
mull' vastu kostvad vainu pealt!
Küll üle maa, küll üle mere
mind kandis jalg ja laevuke,
küll palju nägin - unustasin:
ei sind, mo ainus, iialge!
Miks uskusin so selget silma?
Ta valetab, ta petab ka!
Miks muutja südame peal' lootsin?
Ei truu'ust iial varjand ta!
Nüüd pööra, jalg, sa tulnud teele:
maailm sul olgu kodupaik.
Silm, kuivaks saa! Jä' jumalaga
mo orukene armas, vaik'!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis maa, nii hellast' kannad
so lapsi käte peal,
neil' annad leiba, katet
Ja viimast aset veel!
Tõest', armsam on mull' hinga'
so põues, Maarjamaa,
Kui võeral pinnal õnnes
Ja aus elada!
Kuis on so pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
So tütred nagu lilled,
nad õits'vad nägusad!
Ja taeva tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
Ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast' katavad!
Ja tihti siiski leian
so silmis pisarad?
Mo Eestimaa, oh looda:
ka ajad muudavad!
Meil' tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrgess'!
Aeg annab arutust!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ei ma jõua iial meelest
seda tundi unusta',
mil sind, neiu, minu õnne,
esimist kord' nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
kellad püha kojale,
nagu rahu kuulutada
tahaks kõige ilmale.
Pühapääva päike hiilgas
kõik'vais rohukõrredes,
vaga kirikule käija
hulka lahkelt teretas.
Nende keskel käis üks neiu,
käisid sina, armuke,
vaga näust paistsid mulle
sini silmad südame.
Ei ma tea, mis on rääkind
õpetaja kantsli peal -
pidin ikka jälle vaatma
sinu armast nägu seal.
Pääva, ööse nüüd mul kau
sinu kuju silma eest:
pühapääva kellad viinud
kõik mo rahu südamest!
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Laened läik'sid läbi ööd,
kuu käis vaikselt taeva teed.
Neiu noor küll kalda ees
kangast hoides kõneles:
"Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema.
Oled valge, oled hea,
seni keegi sinust pea;
tuul ja vesi, vaata, nad
muutma kõik sind tõttavad!
Päik'se tuli, hele ta,
südant ei või vaigista';
vaikne kuu ööd kuulutab,
südamele rahu toob.
Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema.
Olin uskja õieke,
näust neiu punane:
puna palg - ei kõlba ta:
õnnetust toob hoidmata!
Peig siis tuli, peig siis läks,
järele jäin, ainukseks, -
punapalg ja sõstrasilm?
Nutt neid muutis ja mailm!
Nüüd sind hoian, linake,
hoian öösel truuiste;
surnuriiet anna sa
tänuks mulle pea ka!
Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema!"
| | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle südame! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sull' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sull' teada ann'd
ennemuistsest rõõmupõlvest?
Kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koid on saanud isandaks!
Oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tall' tänu,
õis, siis vastu õhata! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
