|
 |
Kasutaja Carl16 lisatud luuletused |
 |
| |
|
|
| Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast —
ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
1894. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal,
siit leidis perslane ta lõuna ajal.
„Sull' isamaa on olnud kohtus äge:
nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.”
„Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan,
kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.”
„Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,
ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!” | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteist nad maha jätavad.
Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.
✻
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad, hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
Lehk põhjast — tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Puu väriseb...
siis naksatab —
külm plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik...
kõik metsapaik...
koit idas veripunane... | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Puhtal põrandal,
puhta rehe all
uudisvihud nad
ahet ootavad.
Vaikus pühalik
raskeis vihkudes,
kuldseis kõrredes
puhtal põrandal.
Puhtal põrandal,
puhta rehe all
rahu pühalik,
mõte vihkudes...
Küll nad mõtlevad,
kuidas vanake
valgejuuksene,
seemne kukutas.
Vaga meelega,
vaikse sooviga:
õnne talule,
õnne majale —
õnne pojale,
pojapojale,
pojalastele
ikka, igavest'! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Tuulehoog lõi vetesse,
lehed lang'sid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.
See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Oh kanarpik, oh lilleke,
nii kõle, kõle sügise!
Nii väsinud, nii kurb on meel,
sa pehmelt, õrnalt õitsed veel,
oh lilleke!
Oh kanarpik, oh lilleke,
mind kurbtus rõhub rängasti:
sääl arm, sääl surm, sääl sügise
su silm nii taevasinine —
oh lilleke! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
Männi roheline sammet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.
Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.
Siis lõuna poole pöörab sõit
kui puhub põhjatuul —
ah väike, väike seegi võit,
ei rammu tüüripuul.
Laev uitab ümber omapääd,
laev uitab ümber umbkaudu
ja leiab vett ja leiab jääd,
ja laine lõhub laudu.
Kui aga puhub lõunatuul,
toibub mees tüüripingil,
käed püsiksid nüüd tüüripuul,
keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:
Sest kuhu veab tee?
Just kaugele põhja sisse!
Veab otse surma südame
Lõuna soe tuulekene. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| | | | | |
