Lenda, lõo, lenda, linnu,
üle metsa pääva, ööd!
sõna armukesel' kanna,
kes nii kaugel kõnnib teed:
Ütle, kuis nii kangelt koormab
mure südant, hinge mul;
räägi, et ma rahu leia
ööd ei pääva kusagil.
Lenda, lõo, lenda linnu,
üle järve, üle maa!
Ütle, et kui kaua viibib,
surmale saan langema.
Haua künkal rohukõrsi
taev' vihm siis niisutab -
haua kõrvalt sinu laulul
peig mind muidu teretab!
|
