Laened läik'sid läbi ööd,
kuu käis vaikselt taeva teed.
Neiu noor küll kalda ees
kangast hoides kõneles:
"Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema.
Oled valge, oled hea,
seni keegi sinust pea;
tuul ja vesi, vaata, nad
muutma kõik sind tõttavad!
Päik'se tuli, hele ta,
südant ei või vaigista';
vaikne kuu ööd kuulutab,
südamele rahu toob.
Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema.
Olin uskja õieke,
näust neiu punane:
puna palg - ei kõlba ta:
õnnetust toob hoidmata!
Peig siis tuli, peig siis läks,
järele jäin, ainukseks, -
punapalg ja sõstrasilm?
Nutt neid muutis ja mailm!
Nüüd sind hoian, linake,
hoian öösel truuiste;
surnuriiet anna sa
tänuks mulle pea ka!
Valgeks, riie, valgeks saa!
Muuda valgeks rutuga!
Valgeks viimaks keelmata
peab kõik asi minema!"
|
