| Võõras, kelle võtsin oma ellu,
väga lihtne see oli mul kõik.
Iga hetkega igastsus kasvab,
kardan, et upun tunnete mellu.
Ma pole soovinud siduda end,
kuid nii äkki tuleb nüüd kõik.
Ma ei suuda ju vastu sel panna,
kui minust üle on tunnete lend.
Lepin sellega mis on ja tuleb,
ei oska, ega taha midagi karta.
Alati saabub halastamatu aeg,
mil tead, et lootus viimasena sureb.
| | Elu | | Lisas: Atspoiss @ 2008-11-26 | Hinne: 3.67 |
| Ainuke tunne on segadus...
Mida tahan? Kes olen? Ja milleks?
Kas "tapab" mind see kenadus,
mis peab mind õitsvaks lilleks?
Selleks lilleks, mis kasvab ja närtsib,
kuid kinni elust ei haara...
Selleks lilleks, mis torkab valusalt,
kuid ainult end vaid haavab.
Kahjuks selline ma olen,
nagu lill mida olemas pole.
Aga siiski tabada võib ime
ja see lillgi omale saab nime...
| | lill | | Lisas: auntz @ 2008-11-07 | Hinne: 3.67 |
| Värisen kurbusest ja vihast...
Nutan üksindusest ja ihast...
Tahan lahti saada sellest hädast,
mis paneb mõtlema tollest päevast.
Tollest päevast, mis oli kui uni,
kuid seda hetke ma tagasi ei luni...
Ainult valu ja tühjust ma tunnen
ja selle kõik ma kingiksin sulle...
Mis juhtus sel päeval on saladus
ning just see ongi minu kavalus...
Ainult valu ja tühjust ma tunnen
ja selle kõik ma kingiksin sulle... | | saladus | | Lisas: auntz @ 2008-11-07 | Hinne: 5 |
Minu viha...
on kui äike -
sõnad teravad
sähvivad läbi luust ja lihast
sõnade kõla aga
jääb kauaks veel
kõrvu kõmisema
...kuid see kestab vaid üürikest aega
Minu arm ...
kui päiksetõus -
värske ja karge
alati uus
lahkelt naeratav
täis õnne ja lootuse
heledat valgust
.., seda hommikust hommikusse
Sinu viha...
on kui udu -
vajub aeglaselt
ei kusagilt
varjutab nähtava
rõhub tunnetatava
vaikne, nukker ja kurb
...järjest päevigi pikk
Sinu arm...
kui päikseloojang
igatsev, mõtisklev
endasse embav
ja hellitav
salasügav
ent müstiliskaunis
...ja sedasi igavesti
| | nii ta on | | Lisas: shaft2008 @ 2008-10-31 | Hinne: 2 |
| Peatu hetkekski sa, ära kogu aeg rutta,
kuigi mõnus on naer, vaja vahel ka nutta.
Jätta pisara soola mõrune kibedus,
põske mööda las voolab silmavee libedus.
Pärast hea on naerda oma kurbuse üle,
hinge säramist kaeda, puhas peegel süles.
Peatu hetkekski sa, ära koge aeg rutta.
Kuigi mõnus on naer, vaja vahel ka nutt | | rutt, naer, nutt, pisar, kurbus, hing | | Lisas: ragged @ 2008-10-12 | Hinne: - |
| Kord olin ma väikene plikake
ja lootsin, et elu on hea,
nüüd olen suureks saand
ja tean, et elu ei ole nii hea.
On valu, on naeru,
on viha ja on raevu.
Olen haiget saand ja seda tean,
et elus ei ole kõik nii nagu peaks. | | kibestus, karm elu, elu, viha, valu, raev | | Lisas: --hela-- @ 2008-10-05 | Hinne: - |
| Sinna, kuhu Sinu käsi ei ulatu
on peidetud Su tulevik.
Sinna, kuhu silmad ei näe
on peidetud lootused.
Sinna, kus Sinu jalad pole käinud
on peidetud imedemaa...
Sealt leiadki oma elu-õnne ja tõe! | | Seal, käsi, silmad, imedemaa | | Lisas: zivily @ 2008-10-05 | Hinne: - |
Mu ümber on pimedus
pilk ei seleta enam sind-
hinge matab kibedus
petsid sügavalt mind.
Haiget kõvasti tegid | | pilk ei | | Lisas: Katuke25 @ 2008-10-02 | Hinne: 2 |
| Arvad,et tead,mismoodi olema peab ja teedki,mis pead?
Istutanud,kasvatanud,kui oled,siis teadma ka pead,mis teeb hingele head.
| | suureks | | Lisas: masing @ 2008-09-29 | Hinne: - |
| Mugavuse taotlemine meid edasi viib nii homses mõtetes viibime,
aga unustades,et oleme täna ja siin ka mineviku varjudes hiilime.
Peame aru endil andma,et kui liiga kaugele mõte saab kanduma,
see hävingu tuleva avastab,kes küll selle vältimist kavandaks-
praegu hästi end tunneme,kõike piisavalt on käes,
aga põlved tulevad,ah eks nad ise näe!
Meie pärandist nad sõltuvad,kas tahad või mitte,
aga kui tuleb kunagi veel mõni stalin või hitler?
Usuhulluses paljud praegugi,rahahimu teised käivitab,
teed need võimule avavad,piisab nupust,et hävitada.
Sünget pilti ei tahaks maalida,
kuid mõeldes ette see vältimatu kõigi võimalustega arvestada on kahjuks tundmus tahtmatu!
Lihtne öelda,et meiega ei juhtu,kuid süviti mõelda-äkki ikkagi hea luhtub.
Riskides aina läheme kaugemale,sest põnevus muidu kaob,
kui ei suuda jõuda kõrgemale,siis süda aeglaselt taob.
Adrenaliin peab üle ajama,et säiliks elamise tunne,
seda aina enam vajame,nõnda väldime vajumist igavesse unne.
| | nõrkus | | Lisas: masing @ 2008-09-25 | Hinne: 1 |
| |
