Võõras, kelle võtsin oma ellu,
väga lihtne see oli mul kõik.
Iga hetkega igastsus kasvab,
kardan, et upun tunnete mellu.
Ma pole soovinud siduda end,
kuid nii äkki tuleb nüüd kõik.
Ma ei suuda ju vastu sel panna,
kui minust üle on tunnete lend.
Lepin sellega mis on ja tuleb,
ei oska, ega taha midagi karta.
Alati saabub halastamatu aeg,
mil tead, et lootus viimasena sureb.
|
