Õhtu laotab üle lume
juba sinetava jume.
Härmapärleid hõbedasi
puistab külmataadi käsi.
Kits kui jahukotist tulnud -
valge habe, valged kulmud.
Aga karu-karvapea
külmast midagi ei tea.
Mõmmik rabeleb ja rassib,
mõmmik oksarisu tassib.
Mäger pehmest lumest voolib
pidulaua, pingid, toolid.
Kits on hakkaja ja usin,
kuivand põõsa välja pusib.
Nõnda muutub piduplats
vähehaaval laiemaks.
Pillimehed põõsa taga
klõbistavad kanneldega.
Sääl nad sokutaadi soovil
teevad viimast mänguproovi.
Reinuvader aiva rühib,
tantsuvälja puhtaks pühib.
Siuhti! siit, säuh! säältpoolt puud!
Välgub saba tal kui luud.
Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.
Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünlat toks ja toks!
jõulupuul saab iga oks.
Oi-oi-oi, neid leevikesi!
lumevati tupsukesi
seavad täis kõik oksaharud!
"Ilus! Ilus!" kiidab karu.
Aga jääst on kellukesed,
suuremad ja tillukesed.
Helistab neid kõrgel puul
iga oksa küljes tuul.
Valmis kõik! Kull latva läheb.
Ta viib sinna jõulutähe.
See on lumest! Oi, küll kiirgab!
Vikerkaare värves hiilgab!
Küllab seda jõuluvana
näeb ja hakkab kiirustama;
jõuab pärale. Siis trall
alles algab kuuse all. |
