| Nüüd uni laiali lööb tiivad
ja lendab tasa üle maa.
Paar tera imepehmet liiva
me silmadele puistab ta.
Kaob mängulust ja tantsutuju -
uus nukukene kaissu jääb.
Kuu üksi tähemeres ujub. -
Nii lõppeb laste jõulupäev.
Läheb mööda pikka lumist rada,
nüüd metsa poole jõulumees,
ja mõtleb: "Vaja kiirustada,
sest sõbrad ootavad mind ees."
Suur öökull hääle puhtaks köhib
ja hüüab valjusti "Uhuu!
Taat tuleb! Süüdata nüüd tohib
kõik küünlad kõrgel jõulupuul."
Oi-oi! mis sädin, kribin, krabin!
Tuld kannab nepp ja laanepüü!
Ka käbinärija on tragi,
kuusk varsti särab küünlarüüs.
Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav. Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees ni pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevaid.
"Kas, jõulutaat, su kott on tühi?
Kas jätkus ikka kinkidest?"
Taat rüüpab mõdu, habet pühib:
"Jah, sõbrad. Tänan abi eest."
Hei, jänku, pane kannel ära!
ja võta kätte lõõtsapill!
Nii rõõmsat pidu, lusti, kära
vist pole mujal kusagil.
Ning jõulutaadi karu-mõmmik
nüüd otse keset ringi viib.
Rähn trummi lööb, et kajab nõmmik.
Tutt-saba hõiskab "Hi-hi-hii!"
Ja üha uusi külalisi
toob laanest kokku lõõtsamäng.
Näe, igast põõsast pikkamisi
kas tõuseb kõrv või kerkib händ.
Sääl nugis õigu ajab kaela,
ja ilves vurre liigutab;
hääst meelest võsavillem naerab
ja hundiratast tiirutab.
Sääl siutsub talvik männi otsas
ja kuusel kiigub tihane.
On väga kaugelt uhke kotkas
ka tulnud täna kohale.
Koos ümber pika pidulaua
suur laanepere lõbutseb.
On koiduni veel aega kaua,
ja seni pillerkaar siin keeb. | | Laanerahva talvepidu | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-14 | Hinne: - |
| Õhtu laotab üle lume
juba sinetava jume.
Härmapärleid hõbedasi
puistab külmataadi käsi.
Kits kui jahukotist tulnud -
valge habe, valged kulmud.
Aga karu-karvapea
külmast midagi ei tea.
Mõmmik rabeleb ja rassib,
mõmmik oksarisu tassib.
Mäger pehmest lumest voolib
pidulaua, pingid, toolid.
Kits on hakkaja ja usin,
kuivand põõsa välja pusib.
Nõnda muutub piduplats
vähehaaval laiemaks.
Pillimehed põõsa taga
klõbistavad kanneldega.
Sääl nad sokutaadi soovil
teevad viimast mänguproovi.
Reinuvader aiva rühib,
tantsuvälja puhtaks pühib.
Siuhti! siit, säuh! säältpoolt puud!
Välgub saba tal kui luud.
Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.
Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünlat toks ja toks!
jõulupuul saab iga oks.
Oi-oi-oi, neid leevikesi!
lumevati tupsukesi
seavad täis kõik oksaharud!
"Ilus! Ilus!" kiidab karu.
Aga jääst on kellukesed,
suuremad ja tillukesed.
Helistab neid kõrgel puul
iga oksa küljes tuul.
Valmis kõik! Kull latva läheb.
Ta viib sinna jõulutähe.
See on lumest! Oi, küll kiirgab!
Vikerkaare värves hiilgab!
Küllab seda jõuluvana
näeb ja hakkab kiirustama;
jõuab pärale. Siis trall
alles algab kuuse all. | | Laanerahva talvepidu | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-14 | Hinne: - |
| Metsasüles tuul ei tuiska,
helbeid vaikselt alla puistab.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued.
Väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal!
Tuli kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb,
ja et abi vajab vähe;
tal veel kingid valimata,
pakid valmis panemata.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama,
Jänku jookseb sinna-siia,
tal on tähtsad teated viia.
Kord ta abiks kutsub karu,
kord peab rebasega aru;
kord tal oravat on vaja,
kord peab leidma mägra maja -
kutsub kokku osavad
kingituste pakkijad.
Leevikesed läksid linna.
(Jõulutaat neid palus minna.)
Lastelt kirju punapugud
nokas toovad ühtelugu.
Käbilind nad lahti lõikab,
vares valjult ette hõikab.
Palju soovisid on seal -
jõulutaat kõik meeles peab.
Karu-mõmm toob suure koti, -
kitsel kingiaida võti.
Orav kannid välja kannab,
mäger aitab kotti panna.
Reinuvader valib nukud,
hirv toob ennemuistsed jutud.
Pall on kaelas jänesel,
põdral suusad sarvedel.
"Sõbrad, nüüd mul aeg on minna,
sest et kõikjal - maal ja linnas -
Marid, Andresed ja Anned
igatsevad mängukanne.
Oma jõulupuule ammu
on nad ehted külge pannud.
Küünlad süüdanud nad vist,
oodates mu saabumist."
Jõuluvana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!" "Jäta virin!"
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, asub teele.
"Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega." | | Laanerahva talvepidu | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-14 | Hinne: - |
| |
