Nüüd uni laiali lööb tiivad
ja lendab tasa üle maa.
Paar tera imepehmet liiva
me silmadele puistab ta.
Kaob mängulust ja tantsutuju -
uus nukukene kaissu jääb.
Kuu üksi tähemeres ujub. -
Nii lõppeb laste jõulupäev.
Läheb mööda pikka lumist rada,
nüüd metsa poole jõulumees,
ja mõtleb: "Vaja kiirustada,
sest sõbrad ootavad mind ees."
Suur öökull hääle puhtaks köhib
ja hüüab valjusti "Uhuu!
Taat tuleb! Süüdata nüüd tohib
kõik küünlad kõrgel jõulupuul."
Oi-oi! mis sädin, kribin, krabin!
Tuld kannab nepp ja laanepüü!
Ka käbinärija on tragi,
kuusk varsti särab küünlarüüs.
Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav. Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees ni pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevaid.
"Kas, jõulutaat, su kott on tühi?
Kas jätkus ikka kinkidest?"
Taat rüüpab mõdu, habet pühib:
"Jah, sõbrad. Tänan abi eest."
Hei, jänku, pane kannel ära!
ja võta kätte lõõtsapill!
Nii rõõmsat pidu, lusti, kära
vist pole mujal kusagil.
Ning jõulutaadi karu-mõmmik
nüüd otse keset ringi viib.
Rähn trummi lööb, et kajab nõmmik.
Tutt-saba hõiskab "Hi-hi-hii!"
Ja üha uusi külalisi
toob laanest kokku lõõtsamäng.
Näe, igast põõsast pikkamisi
kas tõuseb kõrv või kerkib händ.
Sääl nugis õigu ajab kaela,
ja ilves vurre liigutab;
hääst meelest võsavillem naerab
ja hundiratast tiirutab.
Sääl siutsub talvik männi otsas
ja kuusel kiigub tihane.
On väga kaugelt uhke kotkas
ka tulnud täna kohale.
Koos ümber pika pidulaua
suur laanepere lõbutseb.
On koiduni veel aega kaua,
ja seni pillerkaar siin keeb. |
